potentsiaaliauk

Teleportatsioon

2011-12-31T12:43:00.002Z

Õhus on tunda lõppu. Aasta lõppu. Maailma lõppu? Talve ei ole, seetõttu talve lõppu ei ole tunda. Aga kevade algust küll.

Kui eelmisel kevadel või pisut enne kevade algust hakkas maakera pöörlema teistpidi, siis nüüdseks on see kogunud hoogu juurde. Valetpidi keereldes, kiirust kogudes ja igatpidi raputudes on igal juhul üks tema elanikest hoo pealt maha lennanud. Maha? Üles? Taevasse? Kuidaspidi võtta. Fakt on see, et elu ei ole enam selline nagu enne maakera suunamuutust.

Tagasivaade eelnevasse aastasse... On juhtunud äärmiselt põnevaid sündmusi, mille kohta öeldakse tõenäoliselt tavaline elu. Argipäev. Aeg-ajalt tekib tunne, et ma elan Ladina-Ameerika seebiseriaalis. Ja ikkagi juhtuvad kõik sündmused just selle pärast, et neid on vaja. Katkematu ahel, mille üksikuid lülisid eraldi uurides ei mõista me alati, miks just nii. Aga vaadeldes kõike ahelana, sündmuste jadana, on kõik omavahel seotud ja kui jõuame lõppu, võime avastada, et see, mida pidasime halvaks, on hoopis hea. Ja võibolla ka vastupidi. Sest kui ma ei oleks täheldanud eelmisel kevadel, et maailma pöörlemine käib vales (uues?) suunas, siis ei oleks ma tõenäoliselt veetnud seda hmm... Omapärast suve? Viimast suve. Viimaseid hetki. Ning panustanud oma aega ja tõenäoliselt ressursse edasiseks rahuloluks. Kui nii võib öelda. Kui sellises situatsioonis saab üldse olla rahulolu. Või siiski... Rahuolu sellest, et ehkki lõpp ei tulnud mitte nii nagu me kõik oleksime soovinud, siis... hetked enne lõppu olid siiski sellised, mille üle võib tunda... rahulolu. Tavalised hetked. Tavaline elu. Igapäevane. Rahulik. Ja nii just ongi hea.

Füüsikalise maailma piiratus ja piirid hägunevad. Tegelikult ei ole mitte miski võimatu ja ma hakkan sellesse uskuma. Tõenäoliselt kaovadki kõik piirid alles siis, kui uskuda piiride olematusesse. Me ise seame endale piire. Kuid fantaasia peaks olema piiramatu. Ning fantaasiale ja unistustele ehitatakse üles reaalne maailm. /Kuidas kuningas kuu peale kippus./ Kui rääkisin tädi L-ga, siis ta mainis, et oma lapsepõlves vaatas ta kuud ning mõtles, kuivõrd kõrge peaks olema see torn, mis sinna ulatub ning kas üldse kunagi kuu peale saab. Läks mööda vaid paarkümmend aastat ja fantaasia sai reaalsuseks. Ning kui seitsmekümnendate aastate seriaalides oli kasutusel imetabane telefonisüsteem, mis võimaldas rääkida ja samaaegselt näha videot inimesest, kellega aeti juttu... Ja kui veel üheksakümnendate aastate alguses sai mõeldud, et jaa... ei tea, kas see kõik juhtub enne kui me väga vanaks saame, siis... Siis nüüd on see kõik olemas. Ja mitte miski ei ole võimatu, sest kui me ennast ei piira ja jätkame otsinguid oma unistuste täitmiseks, siis varem või hiljem need unistused ka täituvad. Ning teleportatsioon on tegelikult võimalik. Ma lihtsalt arvan, et maailm ei ole selleks veel valmis...

Jah. Ja see valu ja ahastus ja surma tunne, mida ma sel aastal kogesin, on suurim kõigist ning igatpidi väärtuslik. Unustamatu. See tunne, et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku informatsiooni, mida mitte kuidagi ning mitte kunagi enam kätte ei saa. Et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku igas muus mõttes ja see kõik on võimatult pöördumatu. Lõplik. Ja on teatud situatsioonid, millest tagasiteed ei ole. Ja on teatud sündmused, mille järel maailm on absoluutselt teistsugune. Ja ehkki aeg-ajalt me kaotame inimesi ja nendega koos ka tükikesi oma maailmast, tükikesi oma päevadest, oma harjumustest. Siis ehkki see on niivõrd ennustatav, on see ikkagi üllatuslik, kui see hetk lõpuks kätte jõuab.

Ja ikkagi jätkame elamist. Uuel aastal uue hooga. Naudingu ja virisemisega, nagu ikka.
Head vana aasta lõppu!

Koputa, minu uksele nüüd...

2011-04-18T08:26:00.002Z

Ah sa püha P***
Ja kuna tegemist on siiski avaliku ruumiga, siis avalikult ma päriselt sõimlema ei hakka, kuigi tahaks. Ja hea on avastada, et siis kui tekib vajadus, on alati olemas blogi, kuhu halada. Halada endale. Avalikku isiklikkust. Teades, et lõppude lõpuks ei loe seda ikkagi mitte keegi teine kui ise. Mõnusad mõtisklused iseendaga. Ja hämmastaval kombel sugugi mitte keset ööd, nagu võiks arvata. Suisa hommikul, kell on pool üksteist. Viimased poolteist tundi on olnud põnevad. No tegelikkuses kolm viimast päeva ja kui kõige ausam olla, siis viimased kuud...

M ütles, et maakera pöörleb teistpidi. Milles ma sugugi ei kahtle. Aga ma ei ole jõudnud veel ette võtta katset, mismoodi tekib keeris, kui ma kraanikausist vee alla lasen. Kummale poole siis... Aga võibolla see pole isegi oluline, sest tõendeid maakera pöörlemissuuna muutusele tuleb uksest ja aknast.

Tegelikult algas see vist juba mitu kuud tagasi. Et maakera aeglustus. Mõned päevad tagasi muutis suunda ja nüüd kogub hoogu juurde. Mõneti ei ole ju sellel sugugi vahet, kummalt poolt päike tõuseb. Lihtsalt inimesed, kes armastavad teineteise embuses päikeseloojangut vaadata, peavad endale otsima mõne muu koha. Ja jõed muutuvad aina laugemateks, kuni ühel hetkel kaovad looked ära ja hakkavad kujunema looked teisele poole kallast. Mis iseenesest on ju ka huvitav. Kui jõed on sirged... Päris sirged. Mõtleks kui hea on teha jõeäärseid kõnniteid ja tänavaid ja sõiduteid ja ehitada maju. Kas maa magnetväli muutub ka? Mmm... vist jah... Ah, ma ei mäleta eriti koolifüüsikast seda induktorite teemat. Kui see üldse oli induktorite teema. Sest olgem ausad, ma ei mäleta koolifüüsikast mitte midagi. Ainult seda, et P oli suur ja tore ja tema raamatuid täis kohver ka ja see, kuidas ta kõiki nii armsasti mõnitas, et see tegi südame alt soojaks ja pani naeratama. Nojah, nii armastusväärset inimest annab leida...

Inimese kaitsemehhanismid on nähtamatud. Hoiatusmehhanismid. Aga kui neid kuulda ei võta, siis juhtub asju, mis juhtuvad siis kui oma kaitsemehhanisme eirata. Samas kui oma kaitsemehhanisme kuulda võtta, juhtuvad teised asjad. Ja ma ei ole kindel, et need oleksid paremad... Valik on üsna kesine hetkel. Aga mõnikord on hea avastada, et tekkinud ärevusel on ka põhjus. Reaalne põhjus, ma mõtlen. Lihast ja luust. Päris. Ilvesesilmade ja karedate kätega. Ärasuitsetatud häälega. Kes ainuüksi oma kohalolekuga on võimeline tekitama minus kõhulahtisust. Ja mitte ainult. Külmalaine. Alati. Meeletu külmatunde. Isegi siis, kui ma olen teki all ja soojas ja ma kuulen tema häält, siis see tekitab alati meeletud külma. Ilvesesilmad... Kes on võimeline tulema unedesse. Ja kelle unedes mina käin. Kohtumised unedes... Aga kohtumised unedes on paremad kui reaalsuses. Liha ja luu, mis tekitab osalt põnevust, uudishimu ja teisalt meeletut-meeletut vastumeelsust.

Niisiis kui ma täna hommikul pärast mitte kuigi viljakat und uuesti magama jäin, pidin ma ärkama hella koputuse peale minu uksel. Hell koputus muutus natuke närvilisemaks. Koputus-koputus-koputus-koputus. Siis katsuti linki. Ja no ausõna, mul ei ole tarvis ei uksesilma ega küsimust "kes on?". Sest ma tean. Ilvesesilmad ja karedad käed. Liiati ei käi mul siin just eriti palju külalisi... See tähendab, üldse mitte.

No ja siis ma üritasin ennast veenda selles, et ma kujutan endale ette. Ja nagu A.Valton ütles, siis ignoreeri seda mida pole olemas. Alguses ma tegelikult ei saanudki aru, mis kopsimine see käib. Ja üldse, see koputus oli nii hell alguses, et tekitas tunde, et ma peaksin avama. Aga kuna ma olin padjasoenguga ja hambad pesemata ja rinnahoidjata ja püksata ja... Siis no ma arvasin, et on vist parem, kui ma teesklen magamist. Ja tegelikkuses oli mul hirmus pissihäda, aga kui ollakse nähtamatu ja kuulmatu, siis see tähendab seda, et pissil ka ei käida. Varsti koputamine lõppes, aga mina jäin endiselt paranoiliselt voodisse lebama. Ja kannatasin veel tunnikese hirmsat häda. Edasi kõndisin ma nagu skisofreenik mööda tuba ringi hiiresammul, kuna minu reaalsuses on mul jälitaja.

Avasin vaikselt arvuti, lülitasin kõik telefonid hääletuks. Kirjutasin M-le. M pani mu naerma. Ja siis pani ta mu veelkord naerma. Ja siis veel. Siis ma panin endale paberi huulte vahele ja kleepusin sinna külge ja lolli peaga rebisin ülahuulelt naha maha. Ükskord nägin, kuidas see juhtus kiselliga... Kissell rebis ülahuulelt naha maha... nahk jäi tassiservale nagu üks ülahuul.

Kõige rohkem ma kardan seda, et mul hakkab kõigest üks kõik. See oleks muidugi halvim stsenaarium. Samas kui ma ei taibanud oma kaitsemehhanisme usaldada, siis pean ma ju mingi varuplaani välja mõtlema, kuidas oma kaitset mobiliseerida. Ükskõiksus on läbiproovitud ja toimiv vahend. Aga see tähendab seda, et KÕIK on ükskõik. Vastasel juhul see ei toimi. Aga ma kardan, et ma olen juba liiga vana selleks, et KÕIK saaks olla ükskõik. Ja kui see vahend automaatselt võtab üle kogu kaitsesüsteemi, siis on vist päris halvasti. Mina jään ellu. Aga kas MINA jään ellu?

Jaa... Mul on tunne, et väga lähimas lähitulevikus tuleb veel postitusi. Sest alustuseks sobib ka see.

Vaikus

2010-12-26T20:06:00.002Z

Üsna huvitav on mõningatel hetkedel kolada ringi ja avastada, et viimati sai siin kirjatööd tehtud mõni päev rohkem kui aasta tagasi. Ja üllatuslikult avastada ka, et enda jaoks kirja pandud halamistele on tulnud kommentaarid. Huvitav... Aga need on nii hapuks läinud, et vaevalt neile vastamine mingit tulu toob. Kui see muidugi üldse peaks tulu tooma.

Kõik kiidavad, et jõuluvana olla toonud eruostardikaid. No hästi. Minule tõi jõuluvana nohu, aga see hakkab ka üle minema. Aga parim, mille üks jõuluingel mulle postkasti poetas oli muidugi "Vaikus". Jah... Aeg-ajalt tuleb tunne, et peaks oma Tähekesele kirjutama-joonistama-helistama, aga tõepoolest, järg on juba ära kadunud, kus riigis ta parasjagu viibib, millist postiaadressi või telefoninumbrit kasutab. Ja siis kulgevad mõtted vaid telepaatiliselt, kasutamata vahendajana Eesti Posti teenuseid või telefoni. Seda enam on hea meel kuulda S häält ja S kitarri mõnusat heli oma arvutis, oma kõrvaklappidest. Ootamatult. Ja see on hea.

Kuivõrd oli hea olla lõketamas suvel. Jaanipäeval. Saada öömaja ja ilus õhtu inimestelt, kes tegelikult ka hoolivad. Ja köögipõrand kogu oma kõvaduses oli siiski parim, mis tol hetkel võis olla.

Sel aastal on omamoodi jõulud. Kõige eripärasem kogu minu senise elu jooksul. See, et jõulumeeleolu ei ole, on tavapärane juba viimased 6-7 aastat. See, et ei ole ka teesklust jõulumeeleolust on nüüd esmakordselt. Ja kuigi ma olen seda oodanud ja tahtnud kõik need viimased aastad, siis ikkagi on naljakas. Harjumatu.

Tagasivaade eelnevasse aastasse? Mis seal ikka :D Ei midagi uut ega huvitavat. Endiselt mõtlen, kas see, mis ma teen on õige, aga nüüd pooleli jätta oleks ka naljakas, kui reaalselt on koolis käia pisut üle aastal. Põnev ikkagi... Isiklik elu on ka. Mõnikord. Iga mõne aja tagant. Siis kui aega ja hetke ja raha jagub. Sest füüsikalise maailma piiratus on endiselt siin, tahad või ei taha. Ehkki piire saab nihutada ja teinekord tuleb see juba päris kenasti välja. Aga tahab veel harjutamist. Kodu sel kujul nagu tahaks ei ole, aga eks see muutub ka juba harjumuspäraseks. Vähem virisemist, ehkki hirmsasti tahaks viriseda selle kallal ka.

Ja mis seal siis ikka. Rõõmsa rutuga uue aasta poole. Nagu ikka.

2009-12-21T23:06:00.002Z

Jah. Kirjutamise sagedust reguleerib meeleolu. Ehk kui meel on keskmisest lootusetum, on ka kribamine kergem tulema. Või õigemini, kui meel on keskmisest lootusetum ja tundub, et maaimas ei leidu kedagi konkreetset, kellele suunata jutuajamine, siis tuleb paisata sõnu üle terve interneti avalikkusele.

Füüsikalise maailma piiratus on endiselt see, mis tekitab nukrust. Sest füüsikalisest maailmast oleneb suurem jagu elust. Piire saab laiendada, kuid kõigel on oma hind. Millised on prioriteedid, seda näeme tõenäoliselt poole aasta pärast. Nokk kinni - saba lahti.

Blokeerimine on see, mis tapab. Ma tean ja ma teen seda jälle. Et langeda tagasi sinna, kust sai end välja tõmmatud? Võibolla. Miks ka mitte. Kui elul ei ole enam tähtsust. Kui ainsaks prioriteediks saab kool. Ning see, mis toimub enne ja pärast loenguid peab olema see, mis tapab keha ja vaimu. Mitmekesine toitumine häirib kaaskodanikke. Kooseksisteerimise tarvis oleks vaja üle minna vesisele toidule. Ja ikkagi sõltub sellest, mis jääb peale.

Uskmatus on see, mis tapab. Aga raske on midagi kindlalt teada ja tunda, kui ümbrus veenab pidevalt milleski muus. Negatiivse tagasiside printsiip? Võimalik.

Olla tuim oli huvitav. Raske jah, aga turvaline.

Suureks kasvamine. Ikka veel. Võiks nagu juba läbi olla see protsess. Nagu enamikel selles vanuses. Aga see kestab. Ikka veel.

Ära lõigatud keskkonnast, mis oli kodu. Praegu ei ole kodu. Praegu on kaootiline kooskäimise koht, kuhu kogunetakse, kuid kogunemise põhjus jääb sageli ebaselgeks või minnakse laiali enne kui jõutakse päriselt kokku saada. Helgeid hetki pillab päev, kuid vähe on seda, mille võiks põuetasku pista ning külma ilmaga välja võtta. Endiselt kasutan veel pilte aknalauasessioonidest. Sest see oli kodu.

Ja blokkimine on ikkagi see, mis tapab. Ja ma ei taha blokkida. Aga paraku elukeskkond nõuab seda. Teisiti ei oska. Ja hetkel tundub, et vist ei saagi oskama.

2009-07-07T13:53:00.003Z

Mul on hea meel. Hea meel selle üle, et M saab mu üle jälle naerda. Hea meel rahvusvahelise intriigi üle. Hea meel suve üle.

Veetsin viimased 3 päeva väga meeldivas seltskonnas. Vahest ehk liigagi meeldivas, kui nii võib öelda. Ja muidugi kurvastasin ka mina, kui nad kõik ära läksid. Aga... vähemasti on, mida meenutada. Tõepoolest, ma ei ole ammu kohanud nii toredaid inimesi. Selliseid, kellega jutt koheselt sujub, kellel on haige ja ajuvaba huumorimeel ja kes vaatamata sellele on nii suured ja targad ja täiskasvanud. Õndsus igal juhul.

Järjekordselt on mul mõningaid asju, millest tahaks rääkida, aga millest ma tõenäoliselt siiski ei räägi... Elu on selle jaoks liiga ajuvaba.

Aga mul oli tore järjekordselt keset tärpsulõhnast vaikust, mida sai lõhestatud akordioni ja saksofoniga. Ja mul oli tore jõe ääres, ehkki väljas oli võibolla natuke liiga külm. Eesti valged ööd. Nii valged, et nende jooksul võib juhtuda ükskõik mida. Kahju, et ma ikka veel haige olen.

Kui mõtted ja elu keevad üle pea, lähevad kõik sõnad meelest ära. Ja selle pärast ma rohkem ei räägigi. Aga ma mäletan...

Nuumatud

2009-04-10T18:40:00.002Z

Oh seda õndsust, mis tekib siis, kui võtta liha. Tjah, eilsest saadik on toimunud üks õudsem toiduorgia. Harjumatu pärast kõiki neid pikki koolipäevi, mida sisustas ainult 200 g pastasalatit. Kevadvaheaeg kulub juba peki kasvatamiseks marjaks ära. Püksid hakkasidki liialt alla vajuma.

Võtsime kätte ja sõitsime M-ga ära J-J. Ehkki tegemist oli üsna tavapärase tegevusega, siis minu jaoks ikkagi seikluslik. Ma vihkan reisimist. Aga sihtpunkt on liialt mõnus, et mitte loobuda enda liigutamisest. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi öelda. Aga olek oli küll selline, nagu Taevariik olekski saabunud.

Poolteist päeva, mille jooksul ei pidanud oma ajusid mitte millegi jaoks pingutama. Uni, mis oli hämmastavalt hea.

Jah, uni. Ma ei ole ammu näinud nii viljakaid unesid. Ma tahaksin öelda, et ma unelesin terve öö, samas ma tean, et iga unenägu kestab maksimaalselt 3 sekundit. Aga... Ma ütlen ikkagi, et terve öö nägin ma unesid. Need olid tõepoolest hämmastavad. Jõhkrad, heldimusttekitavad, tuttavlikud, üllatavad. Ja pinnale tõustes teadsin ma, et ma ei taha veel ärgata, ma tahaksin ikka veel näha neid unesid. Ebamugavusttekitavaid, aga ometi nii mõnusaid. Nagu elu. Nagu päris. Ärgata üle pika aja tundega, et mulle meeldib elada. Ärgata tundega, et mul ei ole ka midagi selle vastu, kui ma nüüd enam magama ei jäägi. Ärgata mitte äratuskella peale, vaid selle peale, et ME hakib köögis kurki. Õndsus.

Ja lõpuks on õhus 100% kevadet. Tolm ja kevadtuuled. Lootustandev. Ja vaadates jõge meenub mulle eelmine kevad ja suured ämblikud laeva seintel ja nurkades. Ja ma tahan, et Tim oleks juba tagasi. Tagasi ja ainult meie päralt. Aga ma tean, et nii enam ei saa. Kas üldse veel?

Mu meel on hea, ehkki nukker ja raskus vajub jälle peale. Linnaõhk teeb vabaks, kui ma kaks kuud istun metsas ja unistan oma tuttavast tänavamürast ja öistest pimedatest tühjadest teedest. Aga see rõhub, kui ta kannab endaga kaasas kohustuste ja kooli lõhna. Ja mind teeb ärevaks, kuidas kahe päeva pärast on jälle kool ja vabadust polekski nagu olnud.

Ja ikkagi oli ME juures hea. Ta on nii teistsugune, nii eriline, nii hea...

2009-04-06T19:33:00.002Z

Plaanisin reedel minna sõjarditega ballile. Aga kuna ma vist tegelikult nii väga seda ei ihanud, siis ma sinna ei sattunud. Nimelt läks tööl oluliselt kauem, kui ma olin arvestanud. Ja mul ei jäänud enam aega, et end ilusaks teha. Läksin siis hoopis raamatukokku.

Raamatukogus kohtusin Renega, kes lõi rõõmsalt oma aega surnuks. Ajasime juttu maast ja ilmast. Ta on läbinud tohutu metamorfoosi. Mul on aeg-ajalt hea meel teda kohata ja tõdeda, et ta ei ole see, kes ta oli vahetult pärast keskkooli lõppu. Ta on nii omapäraselt muretu, et sellest olekust kajab läbi tohutu pingutus lasta lõdvalt. Aga tal tuleb välja. Päris edukalt. Ja mul on hea meel.

Lahkusin niisiis reede õhtul raamatukogust heas tujus, kuna mitmetunnine jutuajamine oli üsna ergutavalt mõjunud. Mõtlesin, et suudan endas kanda seda meeleolu ehk mõned päevad. Aga...

Aga kahjuks juhtus asju, mis nullisid ära kogu minu toreda plaani olla rõõmus. Nimelt olin ma järjekordse Sheep effecti tunnistajaks. Ja see oli kõige hullem Sheep effect, mida mina näinud olen. See oli nii halb, et lõpuks ei osanud ise ka midagi teha. Hea tahte tapab füüsikalise maailma piiratus. On asju, millega üksi hakkama ei saa. Ja kui kellelgi pole plaaniski aidata, siis... Nojah...

Igal juhul kummitas mind tükk aega reedest pärit rõlge tunne. Oleks tahtnud sellest rääkida. Aga nagu ei olnud kellegagi seda arutada. Rääkisin kibekähku M-le, aga ma ju tean, et praegu pole minu kord rääkida. Praegu on tema korda rääkida.

Eilne päev oli vaatamata kohati pähe hüppavale Sheep effecti mälestusele ometi päris vahva. Tegime proovi, käisin tööl, nautisin päikest. Käisin M-ga väljas istumas ja osakonnas pilli raiumas. Üsna meeldiv.

Mul on päris mitu asja tarvis ära teha ja kaelast ära saada. Aga kevad tuleb ja see energia, mille ma suvel metsast kaasa võtsin ja millega ma kooliaastat alustasin, on otsa saamas. Ma ei ole päris kindel, kas ma juunikuuni sellega välja vean. Mootor turtsub juba praegu, üsna tükk aega, kui aus olla. Ma tean, et kui me saaksime oma heaoluprojekti kuidagimoodi ära vormistatud ja selle tarbeks peo korraldatud, annaks see nii palju juurde. Midagi liigub, kuid kuhu me jõuame, pole veel teada.

On hetki, mida tahaks korrata või mida tahaks tagasi. Leevenduseks tuleb kopsud õhku täis tõmmata ja kevadöösse saata pikk hundiulg.

2009-03-31T13:25:00.002Z

Ma ei tea, mis ma ütlema peaksin. Veel vähem, mis ma tegema peaksin. Tunnen ennast nagu ema, kes iga poole tunni tagant helistab, et küsida, kas kõik on ikka korras. See võib lõpuks ju üsna häirivaks muutuda. Ma hoian end tagasi ja helistan kõigest kord päevas, kui sedagi.

Halb tunne ikkagi. Mitte päris see, et olles sukk, siis tunnen minagi end reedetuna, kui saabas on reedetud, aga midagi sinnapoole. Või siis olles sukk, on mul lihtsalt kahju saapast. Äärmiselt halb võrdlus, aga ma ei oska kuidagi teisiti...

Halb on see, kui inimesed ei räägi. Vingumine on äärmiselt teretulnud tegevus teatud situatsioonides. Mina ka vingusin. Enam ei vingu teatud teemadel, oleks ka imelik, sellest on liialt palju aega möödas. Aga see aitab. Natuke vähemasti.

Aga südamevalu on meil kõigil oma isiklik. Ja kõige suurem üldse, öelgu teised, mis tahes. Ei tähenda, et Aafrikas nälgivad lapsed või igal pool käivad sõjad. Kurb muidugi, jah, aga enda südamevalu on oma ja lähedal ja maailma suurim.

Raske panna sõnadesse seda, mida tahaks öelda. Ja selle pärast ma rohkem ei ütlegi.

2009-03-29T13:32:00.002Z

Tahtsin terve nädalavahetuse töötada. Aga ma õnneks ei teinud seda. K helistas mulle reedel ja kutsus laupäevaks võistlustele appi. Ma muidugi vastasin, et mina tema Looma küll ei katsu, rääkimata tema valmispanekust või talutamisest. Aga helistasin Ti-le ja tema oli täitsa nõus kõike seda tegema. Mina jõlkusin lihtsalt kaasa ja olin meeldivalt hirmul. Tore oli K-d näha üle pika aja. Hästi nostalgiline. Kohutavalt nostalgiline. Kibemagus oli mõelda sellele, kes me olime 8 aastat tagasi. Ja vaadata, kuidas me mõlemad oleme nii palju muutunud. Tohutult ebareaalne tunne tekkis. Nagu see, kuidas kõik oli, oleks juhtunud kellegi teisega. Aga äärmiselt mõnus sellegipoolest.

Võistlustelt viskasin Ti ära koju, ise sõitsin I-sse. Siis helistas Kiska ja ütles, et ta tahab kohtuda. Otsustasime minna piknikule. Kiska ema küpsetas porgandimuffineid ja Kiisu tegi termosega kakaod kaasa. Sõitsime ja keerasime viimaks sohu. Eilse ilmaga oli see tõesti natuke mitte väga läbimõeldud koht, aga lõppude lõpuks ei jäänud me kuskile kinni, kraavi ka ei sõitnud ja ära vist ei külmetanud. Läbisime hoopiski matkaraja, istusime vaatetornis ja pugisime muffineid ja ajasime juttu. Ma loodan, et sellest oli kasu, aga mul on siiski tunne, et ma räägin liiga palju. Liiga pikalt. Võiks lühemalt ja konkreetsemalt, jõuaks rohkem läbi arutada.

Ma suutsin end eile mõneks ajaks unustada. Aga lõpuks tuli äng tagasi. Mul on sellest väga paha olla. Pea valutab, süda on paha ja uni ei taha tulla. Ma loodan, et see läheb mööda, aga ma ei näe endiselt lõppu. Ma toimin peaaegu edukalt, aga ma pean end kogu aeg teadlikult sundima toimima...

2009-03-25T14:05:00.003Z

Ma sain selgeks, et ma olen kõik need 3? kuud teinud asju valesti. Selle pärast, et ma ei tulnud selle pealegi, et ma võiksin tegutseda teisiti ja selle pärast, et ka mu nö juhendaja ei tulnud selle pealegi, et ta peaks mulle seletama elementaarseid asju. Aga lõppeks on hea, et ma teada sain, kuidas asjad käivad. Mõnikord on hea, kui ma olen laboris nende inimestega, kes teavad, kuidas elu tegelikult käib.

Aga üldjuhul on mul tekkinud viimastel aastatel julmem suhtlemishäire. Kui varem oli andestatav, kui ma päris adekvaatselt (oodatavalt tähendab...) ei käitunud, siis nüüd hakkab endal juba imelik, rääkimata siis nendest, kellega ma suhtlen. Justnimelt töösuhted ja muu taoline. Ma ajan oma asja ja tunnen end jube hästi, kui ma olen üksi ja ei pea suhtlema. Ja siis tuleb keegi, kes üritab arendada kas tööalast või seltskondlikku vestlust ja mina kas räägin täiesti teemast mööda või naeratan lollakalt, kuna ei oska muud tarka teha. Mulle meeldivad vestlused, mis on võrdsed, või kus mina juhin vestlust. Või kus vestlust juhib keegi, kellel pole ebamugav lasta end juhtida. Oehh, keeruline.

Nägin Leidat. Ta kurtis mulle, et tal on hirmus toidumürgitus ja et ta on päev otsa oksendanud ja muud sinna juurde kuuluvad asjad. Ja ma mõtlesin, et kui inimesel on nii paha olla, kuidas ta siis suudab veel toidupoes endale ja kassile toitu valida...

Raamatukogus pannakes jälle näitust üles ja istumiskohti on vähe. Üldse neid vaikseid intiimseid nurgakesi on väga vähe. See mõnus nurgatagune, kus ma terve eelmise ja üle-eelmise aasta elasin, on nüüdseks täis püsinäitust ja seal istumine on võimatu. Võibolla oli see taktikaline käik, et likvideerida administratsiooni territooriumilt kõik võõrkehad, kes võiksid ennast nende diivanitel liiga hästi tunda. Ei tea. Aga igal juhul seal enam istuda ei saa.

Peaksin tegema koolitööd, aga nüüdseks on mul nendest grupitöödest ja muudest asjandustest liiga paha. Ma enam ei taha, ma olen väsinud. Ma tahan puhata. Ma suudan üle aasta jälle raamatut lugeda. Visalt, aga vähemasti ei teki mul enam tunnet, et ma peaksin raamatut konspekteerima. Ma suudan lugeda. Aga päriselt puhata ma ei oska. Ma proovin, aga mul ei tule välja, ma olen unustanud. Ootan hoopis nädalavahetust, et saaks rahulikult üksinda laboris töötada. Ma arvan, et see ei ole väga tervislik.

Aitab vingumisest. Väike jalutuskäik, väike õun, pisut raamatut.

2009-03-19T17:02:00.004Z

Üle suure lageda põranda sibas prussakas. Ime, et keegi teda ära ei tallanud. Ime, et ta üldse mööda sellist lagedat julges joosta. Ta jõudis õnnelikult diivaninurga juurde, kust ta leidis saiatüki. Mõnda aega püsis ta vaikselt ja mälus. Nüüd otsib ta juba päris pikalt endale kohta, kus pidama jääda. Ja ta mängib minuga peitust. Kui ma tema poole vaatan ja ta mind märkab, viskub ta taas kord kas diivani alla või seinaprakku. Ma üritan teda takistada minu diivani peale, minu selja taha seinale või minu saabastesse ja kotti ronimast. Aga tema üritab ikkagi siiapoole söösta. Mõtlesin ka sellele, kuidas ma nüüd edaspidi rahulikult raamatukogus magada saan, kui ma tean, et mu diivani all ja võibolla ka diivani sees siblivad prussakad. Aga põhimõtteliselt ma teda ei tapa, kuni ta ei ole üritanud mind või minu toitu hammustada. Sest ma mõtlen selle peale, et tegelikult on ta ju üks lahe sell. Midagi sarnast nagu "Lepatriinude jõulude" prussakas, kes istus diivani all ja raius kitarri mängida. Mina ei tapa virtuoose.

Aga ka muus osas on raamatukogu väga kahtlane viimasel ajal. Eile magasin kaks tundi, enne kui hakkasin raamatut lugema. Ja siis, kui ma võtsin raamatu kätte ja üritasin sisse elada Kreeta loodusesse ja täiel rinnal elamisse, kostis lugemissaali vaikusest surmakarje. Meeletu agoonia. Mõtlesin, kas peaks vaatama minema ja ehk ka kiirabi kutsuma ning elustamist harjutama, aga surmakarje muutus edasi mingiks kummaliseks köhaks ja kõval häälel mingite kummaliste sõnade lausumiseks. Siis jäi vait. Otsustasin, et kui inimene suudab vaikust nõudvas lugemissaalis niimoodi lõuata, ei hakka ta veel surema. Süvenesin uuesti Kreetasse. Ja siis kostus taas kord rõlget ägisemist, mis päädus köhatusega. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Imestasin, et seda tüüpi lugemissaalist välja ei visatud. Sest no köha köhaks, kõigil juhtub, aga sinna juurde nii verbaalne kui mitteverbaalne lõugamine ning agoonilised häälitsused. Ei.

Tundub, et prussakas leidis endale koha seinapraos (või minu saapas), igal juhul näha teda enam ei ole.

Eile pidi olema arvestus, aga tänu alatisele infosulule selgus alles kohapeal, et õppejõud on haige. Veidi hiljem selgus ka, et arvestus tõenäoliselt ei toimu. Hommik algas seega nii ajuvabalt, et sellele pidi leidma sama ajuvaba jätku. Otsustasime paari kursakaga minna kinno. Aga kuna kino oli veel kinni, läksime hoopis uisutama. Mmhmm... Ja pärast veel loengusse, kuhu hommikul tegelikult minna ei plaaninudki. Muidugi oli see loeng päris halb idee, kuna see oli täpselt sama ajuvaba, nagu hommikupoolikki. Ja seetõttu olime me nagu mõttetud pubekad, kes segasid loengut oma itsitamiste, sosistamiste ja kohatute küsimuste ja märkustega. Aga lõppude-lõpuks, vahet ei ole...

M on viimasel ajal kuidagi "ära". Tundub, et nii lihtsalt ja sujuvalt see lähebki. Suureks saamine ja sõpradest lahkuminek. Minul on kool ja töö ja töö ja kool ja stress ja töö ja kool. Temal on kool ja stress ja töö ja kool ja mees ja töö ja stress ja kool.

Ja samamoodi Ti. Tema on nii või teisiti juba ammu "ära", aga nüüd veelgi rohkem. Ja temal on ka stress ja lõputöö ja majanduskriis ja mees ja stress ja lõputöö.

Aga mina tahan, et oleks suvi ja muss ja külm õlu. Ja õhtud pirnipuude all ja grillvorstid ja porgandid dipikastmes. Ja Tim ja M ja kitarrid. Ja kargelt hea meeleolu. Ja nii nagu kaks aastat tagasi. Aga ma tean, et nii, nagu kaks aastat tagasi, enam ei saa. Ja ma tean, et teisiti ka ei saa. Sest asjad on liiga-liiga teistmoodi. Ja enne ei saagi olla õnnelik, kui võtta omaks elu uue dimensiooni uued piirangud koos uute võimalustega.

2009-03-16T00:07:00.003Z

Blogimise sagedus on ilmselgelt positiivses korrelatsioonis minu negatiivse meeleoluga.

Maailm kukub kogu aeg kokku. Teiste oma ja minu oma. Kandvad seinad kaovad, katus langeb sisse. Või siis sõidab ära.

Mind ümbritsevad inimesed on pidevas sügavas depressioonis. Siinkohal ma mõtlen tõepoolest seda kliinilist depressiooni, mitte lihtsalt halba meelt. Nojah, ja siis ei saa minagi neist ometi erineda. Kõige selle peale tekib tahtmine rääkida kellegagi, kes ei ole sügavas depressioonis. Aga kahjuks on sellist inimest väga keeruline leida. Tähendab, loomulikult on olemas rõõmsaid inimesi. Aga ei ole rõõmsaid inimesi, kellega tahaks rääkida. Või siis, on olemas küll, aga ma tean, et ma ei peaks nendega rääkima.

Praeguses seisus on minu meelest tõepoolest kõige kohutavam see, et mul ei olegi kedagi, kelle juurde minna. Eelmisel kevadel oli ka halb, aga mul oli vähemasti teadmine, et kui väga üle käte läheb, saan ma ikkagi minna istuma ja vaikima. Nüüd on jälle halb ja ma tean, et ma ei saa minna istuma ja vaikima.
Ja selle pärast ma räägingi siin iseendaga. Avalikult isiklikult.

Ma olen hakanud mõtlema sellele, kuidas elu tulevikus välja näeb. Ja ma kas ei näe mitte midagi või ma näen asju, mis mulle ei meeldi, aga mida muuta ei ole võimalik. Ja see on üsna vastik. Ja ma mõtlen asjadele, millele ma mõelda ei tohiks. Asi... Asi=ese.

Ah... vingumine.

Eile (kellaaja järgi siis üleeile ikkagi) käisin kummalisel interdistsiplinaarsel olengul. Plaanisin minna kontserdile koos praeguste ja endiste kursakaaslastega. Külastasin enne kontserti Rened, kelle juures toimus oleng. Kohtusin ka Rolfi ja Püha Taaveti ja kolme tundmatu neiuga. Sai tehtud muusikat ja nauditud kerge joobeastmega noorte ülemeelikust. Koos suundusime ka kontserdipaika. Kusjuures ürituse kõige ägedam osa oli see, kui mina, Rolf ja Rene ei suutnud turvamehele kuidagimoodi tõestada, et me oleme juba päris vanad inimesed. Ja meid ei lastudki sisse. Päris lustakas... Aga tõenäoliselt nii oligi parem. Ma vähemasti näen veel nooruslik välja, vaatamata oma kahtlaselt kiiresti hallinevatele juustele...

Elu on täis kohutavkauneid hetki. Kahjuks on need seotud üksilduse nukra ilu, mõrkjasmagusa meeleolu või tohutu ükskõiksustundega. Vabanemine... Ja kahjuks järgneb hetkelisele vabanemisele kõigi köidikute veelgi tugevam pinguldumine. Ja täiesti vabaks tõmmata veel ei julge. Vaevalt, et kunagi julgema hakkan.

Ich hab' viel gespielt, hab' viel verloren,
keinen Augenblick hab ich bereut...

2009-03-13T21:40:00.003Z

Tagantjärele mõeldes oli tänane päev üllatavalt sisukas. Ehkki enamik aega kulus ikkagi nurgas istumisele ja soigumisele.

Tegime M-ga traditsioonilise sünnipäevaüllatuse. See ei saanud küll nii üllatuslik, kui me plaanisime, aga hästi sai, et ära tegime. Merille istus Botaias raagus lehtlas ja nautis tükikest Veneetsiat enda ees. Kirsades ja räbala väljanägemisega kaks neidu lumehanges mängimas saksofonil ja akordionil impressiooni a' la Pärt & Tüür, lõpetuseks "La paloma". Järgnes pidulik piknik šokolaadiga. Siis läksime lahku.

Selleks ajaks, kui olime lõpetanud etteaste, oli mu nälg süvenenud, kuid isu täielikult kadunud. Viimaks siiski kobistasime end sööma. Ma vihkan seda, kui ma pean ajama endale spagette näost sisse ja mu ainsaks mõistlikuks söögiriistaks on kahvel. Ma loobusin olemast esteetiline.

Kuna meel langes suhteliselt kenasti ühtlase kiirendusega, lõppes asi ikkagi nii, nagu ta minu meelest ei oleks pidanud lõppema. Igal juhul tundsin ma, et ma ei suuda täna tööle minna. Ja ma tundsin, et ma ei suuda ka osakonnast lahkuda. Letargia.

Vaatasime osakonnas mõned filmid, mis olid minu jaoks absoluutselt mõttetud. Miks peab igast asjast mõtet otsima? Ega ei peagi. Aga see ei muuda fakti, et tegemist oli mõttetute filmidega. Ja siis mul tekkis taas küsimus, miks on eesti kunst nii depressiivne. Miks arvatakse, et see on äge. Miks ainult diip on äge, aga kitš on mõttetu?

Filmide jätkuks kutsus noormees J enda poole inglise komöödiat vaatama. M käitus nagu suhtlemisõpiku kõige halvem näide. Aga see ei kahandanud J entusiasmi filmivaatamise osas. Pärast mõningast haudumist ja ma-ei-suuda-ei-saa-ei-taha olekut vedasime end J juurde. Ta tegi süüa. Ja jagas meiega. Ma olen täna hästi toidetud. Ja filme näitas ta ka. Päris mitut. Päris kummalisi. Õnneks mitte eriti inglise huumorit.

Paratamatult olen ma endiselt pidur ja unehiir. Kui ma olin end teki sisse kerra kerinud ja pisut tukastanud, taustaks "La dolce vita" kahtlaselt aeglane jutuajamine (kass jooksis üle arvuti ja seadistas midagi ümber), otsustasin, et aeg on lahkuda. Kell oli piisavalt vähe selleks, et bussiga koju saada. Kuna M ja J jutuajamine oli võtnud pöörde suhtlemisõpiku heade näidete suunas, mina aga olin endiselt asotsiaalne, lasingi jalga.

Buss, millele ma tahtsin jõuda, oli just ära sõitnud ja ma pidin ikkagi kõndima läbi reedese kesklinna. Õhk oli meeldivalt soe, ehkki jalgade all juba krõmpsus.

Istusin bussis ja mu taga istus kaks tõsist pubeplikat. Üks kurtis teisele, kuidas tal pea valutab ja kõik see hakkas pärast sünnitust ja ta kogu aeg sööb tablette, ehkki ei tohiks. Mu peas tekkis selle peale paar küsimärki... Bussi sisenes mingi kamp isaseid pubekaid, kelle seas oli keegi, keda tibid tundsid. Nad hakkasid üle bussi lõugama stiilis õuOllläää, õu Oliveeräää. Ja itsitasid, kui see neid lõpuks märkas. Seejärel tuli Oll nende tipside juurde ja aretas hästi ägedat vestlust. Tibid rääkisid stiilis: "Nää, tahtsime klubbi minna, aga tra, pea hakkas sitaks valutamaää. Ja see bussiiste väriseb kaa nagu mingi rasvaimuää, tra kuidas pea ikka valutab raisk." Siis Oll pani ilgelt hea killu maha. Küsis selle peavaluga tibi käest, et noh, Kevin ootab kodus, et sa läheks ja annaks talle tissi, jah. Ja siis see tips ütles, et kämmoon, mai toida teda rinnaga, onjuää.
Jõle lõugamine käis. Ja mina kärvasin... Kui siuke tips on kellegi ema, siis ma tunnen sellele lapsele ikka sügavalt kaasa. Ausalt. Ei tea, kas ma hakkan vanaks jääma või siis oli see jutuajamine isegi minu sisemise pubeka jaoks liialt labane. Ei tea. Aga terve tee oli mul tahtmine oksendada. Maailm ajab südame pahaks.

Aeg magama minna. Ehk homne tuleb parem.

2009-03-13T10:57:00.002Z

Viimastel päevadel, või õigemini üldse viimasel ajal, on mul ikka kohutavalt ärev olla. Ma ei teagi, kas tuleb see kevadest või millestki muust, aga see on vastikult häiriv. Ei suuda normaalselt loengus olla ja jälle olen appi võtnud pastaka ja paberi, et natukenegi saaks kuskil ühe koha peal istuda. Kogu aeg on paha olla ja ma tean, et ma kujutan seda endale ette.

Üleüldse, ma usun ikkagi liiga palju kõike, mida ma mõtlen. Aju söödab ette kõikvõimalikke pilte, mõtteid, sündmusi. Ja ma usun valimatult.

Mul oleks tarvis lapsehoidjat, kes mind kättpidi kõigisse tarvilikesse kohtadesse kohale veaks. Aga mul ei ole teda. Tõenäoliselt ei tule ka. Lihtsalt sellel põhjusel, et sotsiaalhooldaja saamiseks on vaja kõigepealt asju ajada. Aga ma ei saa asju ajada, kui mul ei ole sotsiaalhooldajat, kes mu eest asju ajaks. Surnud ring.

Ma ootan seda, mida ei tule. Ja tuleb see, mida ma ei oota.

Ma tahan tööl käia, aga labor on hõivatud. Ja kui labor saab vabaks, ei ole minul aega.

Käisin hommikul arsti juures tervisetõendit küsimas. See on hämmastav, missuguseid nägusid inimesed teevad, kui nad saavad teada, millega ma viimased pool aastat tegelenud olen. Reaktsioone on erinevaid. Tänane oli väga nunnu. Arstil läksid silmad särama, naeratus tuli näkku ja siis ta vaatas mulle kogu aeg hästi heldinult otsa ja küsis igasugu küsimusi. Oh, mis kõik inimesi õnnelikuks ei tee. Nagu see oleks midagi, mida nad kõik need aastad minult oodanud on. Ja rõõm selle üle, et lõpuks ometi tuli nüüd ära. Aga tõenäoliselt näen ma ikkagi kõiges vaid seda, mida ma näha tahan ja interpreteerin nende ilmeid omamoodi. Ei tea.

Raamatukogus on liialt vähe auke, kuhu juhtmeid pista.

Ma peaksin välja mõtlema mingi meetodi, kuidas ennast taastada nüüd, kus ma enam ropult alkoholi tarbida ei saa. Head alternatiivi on raske leida. Ausalt. Ja kui räägitakse, et stressi ja depressiooni ei saa ravida alkoholiga, siis uskuge mind, saab küll ja väga edukalt. Aga sellega on muidugi väike jama, et välja ravida seda ei saa. Aga nii või teisiti ei saa seda välja ravida, ehk vahet ei ole.

Ma ajan täna liialt mõttetut juttu suust välja. Peaks hoopis sööma ja katsuma maha rahuneda. Pikk nädalavahetus on ees.

2009-03-07T17:03:00.002Z

Ikkagi on lihtsad asjad need, mis on täiuslikud.

Tegelesin neljapäeval maailma parandamisega. Missioon. Kahjuks ma alustan maailmaparandamist valest otsast. Tean küll ju, et kõik algab iseendast. Aga teen ikka valetpidi asju. Alstnaidiprugat.

Kummaline on see, et kuigi täius peitub lihtsuses, on äärmiselt keeruline luua midagi väga lihtsat. Midagi lihtsat, midagi mis vaatamata oma lihtsusele mõjub. Mõttetu ludistamine nootidel, mõttetu rabelemine. Üks väga hea lugu, mida ma tean, on praktiliselt ainult ühel noodil. Isegi rütm on mittemidagiütlev. Vaatamata sellele on ses laulus jõud.

Nii ongi.

2009-02-25T15:42:00.002Z

Ventiil.

Plaanisin täna hästi palju õppida. Nagu näha on, siis ma kasutan oma väärtuslikku aega hoopis teisel eesmärgil. Tänane päev on lihtsalt kuidagi väga valesti läinud. Võibolla ma oleksin pidanud rakendama hommikust plaani üldse mitte kohale ilmuda kooli ja tulla hoopis raamatukokku õppima. Aga ma mõtlesin, et ma pean ikkagi kohal käima. Tulemus oli siis järgmine.

Esimene loeng pidi kestma 3 akadeemilist tundi, aga kestis vaevalt kaks. Mistõttu meil jäi järgmise loenguni ligi kaks tundi aega. Saime tõsta järgmise loengu natuke varasemaks, aga see tähendas ikkagi tunni aja surnukslöömist, kuna mitte midagi ei saanud selle ajaga ära teha.

Kuna täna pidime hakkama tegema karme arvutusülesandeid farmakoloogias, otsustasin, et ei lähe ka poole päeva pealt minema. Aga järgmised ettenähtud 3 akadeemilist tundi kahanesid jällegi kaheks akadeemiliseks tunniks ja jätsid järgmise loenguni jällegi kaks tundi auku. Kusjuures karmid ülesanded tähendasid kõige lihtsamaid protsentülesandeid arvudega 10 ja 5. Ma olin väga pettunud. Ja see tegi mind väga ärevaks, kuna ma ootasin põnevust, aga pidin lihtsalt istuma ebameeldivalt ja mõttetult. Sest vabandust, aga vähemasti mina tegin selliseid ülesandeid umbes põhikooli alguses ja õnneks ma ei ole seda kõike veel ära unustanud.

Viimane loeng oli pikk, aga vähemasti põnev. Jälle üks meeldiv avastus õppejõu näol, kes teab, mida ta räägib. Aga väsitav oli. Ja ma jäin bussis magama. Aga bussis ei tohi magama jääda, sest see ajab südame pahaks.

Lõunast saadik unistasin ma sellest, kuidas loengud saavad läbi ja ma tulen raamatukokku ja söön ja hakkan õppima. Raamatukokku jõudes avastasin ma esimese asjana selle, et kollaste pükstega ei maksa väljas ringi käia, kui taevast sajab mingit soppa ja autod pritsivad selle sulle peale. Teine asi, mis ma avastasin oli see, et ma ei saagi raamatukogust süüa. Ja pidin leppima paki Domino küpsistega. Sest need tundusid kõigest sellest valikust kõige tahkem variant.

Aga kui mul on külm, mul on uni, mul on nälg ja ma tean, et mul on vaja arvestuseks õppida ja tuhat muud asja teha, siis uudis selle kohta, et ma ei saa midagi keskmisest toitvamat ja soolast, tekitab tahtmise nutta. Ja siis mõeldakse, et inimesed nutavad tühiste asjade pärast. Aga see pole tühine. See on traagiline.

Ja siis ma avastasin, et kõik kohad on mingeid näituseid täis ehitatud, mistõttu ma ei saa arvutit vooluvõrku ühendada. Ja siis ma ei tahagi muud teha.

Niisiis. Ma sain selle väla öelda. Mis ei tähenda, et parem hakkas. Kõht on endiselt tühi, uni on endiselt, peavalu on endiselt. Vähemasti ei ole külm.

2009-02-17T17:22:00.002Z

Hmm-hmm. Elu läheb päris põnevaks. Aga see ei ole hea, kui tuulise ilmaga katus sõidab ja mütsi ei ole. Ja üldse ei ole see hea, kui katus sõidab ära täiesti vales kohas.

On täiesti müstika, millega ma täna hakkama sain koolis. Ma ajsin ikka väga lolli juttu suust välja, sahmisin täiega ringi (ja seda arvestuse ajal, mis on absoluutselt lubamatu), kukkusin loomulikult arvestusel läbi ja sattusin sellest veel rohkem eufooriasse (vabanemine sotsiaalsest survest). Pärast arvestust oli liiga palju vaba aega. Selle sisustasin ma ringi tõmmeldes, lolli juttu suust välja ajades ja lõpuks nokkis ikka väga ära. Hüppasin lihtsalt ühe koha peal ja ei suutnud midagi teha. Otsustasin, et ma ei saa niimoodi loengusse minna ja jäin lihtsalt istuma ja rahunema kooli peale. Kusjuures, see on täiesti normaalne, kui aeg-ajalt üle tõmbab. Aga see ei tohi juhtuda valel ajal ja vales kohas. Minul juhtus täna väga vale kombinatsioon. Arvestus ja psühhiaatriakliinikus töötav õde. See on lihtsalt ajuvaba ja nii koomiline, et suisa rõõm tuleb peale.

Nojah, nii piinlik ei ole ammu olnud. Khmm... selline vastikult ebameeldiv vestlus teemal katus sõidab. Hah, ma ei mäleta, mis kuradi juttu ma kokku ajasin, aga väga adekvaatne ei saanud see olla. Muidugi käis iga teise lausena läbi see, et jaa, kõik on hullult hästi tegelt.

Hmhh. Tavaliselt kui katus ära on pannud, siis on kõigil hullult ükskõik. Keegi ei pane tähelegi. Niiet... täna läks väga nihu. Ma ikka ei saa märkamatuks jääda. Või ei taha. Faking pubeka tähelepanuvajadus :D

M sõidab homme ära. Ta on nii seikluslik. Vihkab reisimist, aga ikka reisib. Ma vihkan reisimist ja väldin seda. Aga minna lõunapoole võib praegu olla päris meeldiv. Merelt tulevad soojad tuuled ja võibolla isegi mõned rändlinnud, kes Aafrikast tagasi on.

Tjah, räigelt kivis on ikkagi.

2009-02-12T16:35:00.002Z

Viimasel ajal on mul näol mingi totter naeratus. Ja ma lõikasin juuksed ära. Selle kõige peale on mõnedki mu kursakaaslased otsustanud, et ma olen kindlasti kõrvuni armunud kellessegi. Aga tegelikkus...

Tegelikult on nii, et kevad tuleb. Pealegi jõudis mulle eile taas kord kohale, et elu on nii kohutavalt lühike, et kui ma kogu oma elu kartmise peale ära kulutan, siis see oleks ju halb. Ma katsun oma aega natuke mõistlikumalt ära kasutada. Näiteks kuulan T.R.-i ja mõtlen mõtteid ja lebosklen.

Oo, mõtted. See on hämmastav, kuidas viimastel nädalatel on mõtted peas ringi kihutanud meeletutel kiirustel. Ja fantaasia lendab seinast seina, tabades mõnikord ka teemasid, mis ehk ei ole nii ilusad ja eetilised, seevastu aga vähemasti huvitavad ja ikkagi fantaseerimistväärt. Ma loodan, et see jätkub.

Oleme praksides paar korda mänginud toredaid sado-masohhistlikke mänge teineteisega. Eelmisel nädalal sain nahasisese füsioloogilise lahuse süsti. Paraku ei läinud see õigesse kohta ja oli nii põrgulikult valus, et silmist tuli vesi ja tahtmatult hakkasin ma ka oigama. Äärmiselt nauditav. Sel nädalal tahtsin uut süsti saada, kuna ma keeldusin uskumast, et tegemist on tõepoolest nii valusa asjaga. Tõsi, eilne süst ei olnud nii valus, aga ikkagi päris võigas. Lisaks lasin ma end kanni süstida. Panin pitsilise pesu selga ja puha, et ikka ilus oleks. Ja see oli samuti ikka päris võigas. Tõmblesin voodis natuke aega ja päris lustakas oli. Pärast sain õppejõult kommi selle eest, et ma nii vapper olin.

Kool... jaa, see on päris huvitav. Inimesed seal on täiesti suheldavad. Nalja saab ka. Kuigi jah, tunnen endal juba kerget sotsiaalset survet selle pärast, et ma olen nohik (ja olen seda natuke liiga palju välja näidanud tõenäoliselt). Aga sellest pole viga, ma jätkan nohik olemist. Aga koolisolemise hetked on üsna meeldivad. Mulle meeldib, et paar inimest oskavad minuga mängida. Sest mulle meeldib mängida.

Julgus. Praegu on julgust. Ja kui veel päike ka paistaks, siis praegu on küll tunne, et võiks suuri tegusid korda saata. Midagi kasvab sees. Ja see on hea.

2009-02-08T02:42:00.002Z

Võibolla on tõesti aeg-ajalt tarvis, et keegi saaks surma. See paneb inimesi mõtlema elu väärtuste üle, tõmbab pisut tempot maha ning äratab üles mõistuse. Igal juhul vaadates tänast olukorda liikluses, võib küll väita, et õnnetused Tallinn-Tartu maanteel on pannud inimesi natukesekski liiklema vastavalt teeoludele.

Tänane ööpäev on minu jaoks olnud nii mitmeski mõttes eneseületuslik. Protsessi vilju - sepikut toorjuustu ja vorstiga - maitsen ma praegu. Kell on viis läbi. Hommikul. Kui oleks suvi, paistaks juba päike.
Jõudsime tagasi Tallinnast. Üsna põnev retk oli. Eesmärgipärane. Ja eesmärgid vähemasti minul said täidetud. Tänasest alates köhin ma verd kopsu- ja häälepaelte tükikestega. Kunas mu hääl jälle tagasi tuleb, seda ei tea. Hämmastav on aga see, et isegi sellises seisundis on tõepoolest võimalik esineda. Ehkki kui enne oli lihtsalt "hääl ära", siis nüüd on tõepoolest hääl ära. Täiesti. Loodan, et põletik ei löö häälepaeltesse.

Auto on täis patju ja trummide metalsemaid osi. Näitasin jõudu ja tassisin täiesti iseseisvalt ühe korraga tuppa oma asjad, kaks kitarri ja taldrikud. See kõik teeb õnnelikuks.

Jah, ma ei väsi kordamast, et mul on hea meel Bussi üle. Elu ei paistagi nii lootusetu, lihtsalt peaks rohkem esinemisi leidma, oleks põhjust proovi teha. Aga tõesti, nii õnnis oli kärutada kapsalehelikult aeglaselt kodu poole tagapingil norskav Heikki, nohisev Kiisu ja kõrval Stõmm, kes toppis mulle suhu šokolaadikooki. Kõik oli väga hästi.

Hetkel tundubki kõik väga hästi. Töö on äge, Buss on äge, Kool on natuke tobe, aga nostalgiline. Võiks suisa öelda, et ma olen valmis. Ma ootan põnevusega, mis juhtuma hakkab.

Aga nüüd on tarvis väga magada. Hommikul tuleb hakata asju ära viima, laiali jagama ja taarat koristama.

2008-12-30T23:19:00.005Z

Kell käib juba teist tundi üle kesköö, mis tähendab, et ametlikult on alanud selle aasta viimane päev. Ja mis viimasest sissekandest alates muutunud on? Tõenäoliselt mitte midagi. Suures plaanis igal juhul. Loomulikult on juhtunud vahepeal igasuguseid asju. Kooli lõpetamine ja teise kooli astumine. Suvine teadustöö, millest minu jaoks midagi käegakatsutavat ei saanud, aga tegelikult see polnudki peamine. Igal juhul, minu tagasivaade eelnevasse aastasse.

Viimased loengud veebruari lõpus/märtsi alguses. Viimane eksam. Ja mitte mingit tunnet, et peaks nüüd tähistama. Lõputöö kirjutamine, mille vältel ma end väga üksikuna tundsin, kuna juhendajaga väga tihti ei kohtunud. Aga sellestki polnud midagi, abilisi leidus mujal.
Lõputöö kaitsmine ise oli paras naljategemine. Küll tundsin ma, et mulle tikub vanadus ligi. Ma enamasti ei põe taoliste asjade pärast, eriti kui ma tean, et olen ettevalmistunud. Aga peopesad läksid higiseks küll. Olla kaitsmisel kõige viimane ei olnud minu jaoks parim lahendus, aga kes see seda järjekorda ikka mõjuva põhjuseta muutma hakkab. Tjah, rääkida neile mingeid rumalusi, olles ise just aru saanud, et see, millest ma kirjutasin, oleks võinud sama hästi kirjutamata jääda. Sest sellest oli juba nii palju kirjutatud. Liiga palju. Ma ei teinud isegi mingeid olulisi järeldusi ega hiilanud originaalsete mõtetega. Ma lihtsalt refereerisin refereeritut. Taibates, kui tobe see on, hakkasin ma, nagu ikka, nalja viskama. Lõpuks tabas mind naeratamisest põsekramp ja kui ma püüdsin sellest vabaneda, hakkas tõmblema mu suunurk, mis tegi olukorra veelgi naljakamaks. Terve selle aja istus instituudi sekretär nii armsasti esimeses reas ja naeratas. Ja üldse oli kõigil väga lõbus. Eriti siis, kui retsensent hakkas ka kildu viskama. Ja kui ma talle mingi küsimuse peale vastasin, et njah, tõepoolest, ma saan aru, et see, mis ma kokku kirjutasin on praegu Teie suust kuuldes äärmiselt naeruväärne, siis hakkasid kõik naerma. Ülevoolavate tänusõnadega minu poolt komisjonile, õppejõududele ja kõigile kuulajatele lõppes kaitsmine. Ja mina sain B. Pärast istusin Ti juures, sügasin Looma kõrva tagant ja mõtlesin, et nüüd ongi kõik.

Lõpupidu kui sellist ei toimunud. Oli aktus. Aktus, mis toimus kohe pärast magistrantide lõpetamist, mistõttu hoone ja selle esine olid ülerahvastatud. Ning kuna tol päeval sadas vihma nii nagu polnud ammu sadanud, siis oli majaesine täidetud tihedalt üksteise vastu surutud vihmavarjudega, milledest läbi tungida oli praktiliselt võimatu. Minul vihmavarju ei olnud. Mistõttu ma sain märjaks. Väga märjaks. Majasiseste ummikute tõttu jäin ma niikuinii hiljaks. Passisin uste vahel, millest ma läbi ei saanud ja mõtlesin isegi vahepeal, et ma ei lähe üldse. Siis sain aga pihta, et peaksin hiljem oma diplomit kuskilt mujalt otsima minema ja seda ma ei tahaks. Kui lõpuks tuppa sain, pidin minema WC-sse kätekuivati alla juukseid kuivatama. Ja ma ei olnud ainus. Kõigi asjaolude kokkulangemisel jäin aktusele hiljaks üle veerandtunni (ehkki hakkasin kodust liikuma juba tund varem). Aga kuna ma nii või teisiti olin viimane, kes diplomi sai, polnud vahet.
Pärast aktust passisin pisut veel saalis ja ootasin seda, et enamik inimesi ära läheks, et ma saaksin ka majast välja imbuda. Diplom pintsaku alla surutult kõndisin läbi vihma ja soovisin õnne paarile inimesele, kellele tundus olevat viisakas õnne soovida. Tahtsin minna kenasse kuiva sooja kohta teed jooma ja kooki sööma. Aga polnud arvestanud, et enamik kohti on reserveeritud. Lõpuks maandusin kohvikusse, mis ei olnud nii ilus ega soe, see-eest aga üsnagi tühi. Riietasin end lahti märjast pintsakust, sukkadest ja kingadest, raputasin laka kuivaks ja tellisin teed. Mingil hetkel tulid Kiisu ja Stõmm ja Heikki ja Ti ja Tim ja Anna. Ja hea oli. Siis läksime Ti ja Timiga minu juurde edasi, sõime kooki ja mängisime kella kaheni öösel valetamist. See päästis mu päeva ja tegi ta meenutamistväärivaks.

Vahetult enne lõputöö kaitsmist, kui mu ajud olid juba pehmeks keenud, otsustasin ma, et ma ei ole veel piisavalt vana, et oma kevadööd arvuti taga pseudoteadust tehes veeta. Ja läksime Timiga nalja tegema. Ostsime õlut ja kõndisime mööda Jõe kallast randa. Aeg lähenes õhtule, aga päike oli ikka nii soe. Katsusime leida kohta, kus saaks maha istuda ja rahulikult õlut rüübata, aga rannavalve passis peale. Siis kohtasime Stõmmi vanemaid, kusjuures IsaStõmm üritas ka õlut rüübata, aga rannavalve tõttu samuti ei saanud. Vahetasime mõned sõnad ja otsustasime, et läheme hoopis teisele poole jõge kuskile põõsasse. Tim võttis mu rattalenksule ja nõnda kihutasime üle silla päikese poole. Istusime, ajasime juttu ja elu sai palju paremaks. Mingil hetkel lahkusime ja läksime Zavi. Zav oli meeldivalt tühi, hakkasime seal tantsu kepsutama. Mingil hetkel astusid sisse turistid, kes meid pisut aega vahtisid ja siis ära läksid. Meie tantsisime end oimetuks, Tim jõi ära oma õlled ja läksime edasi. Öösel otsustasime minna Kapteni juurde laeva. Selleks ajaks olin mina juba suhteliselt väsinud ja pärast väikest ekskursiooni kukkusingi patjade vahele magama. Kapten ja Tim pidutsesid edasi, Tim käis isegi vahepeal kuskilt süüa hankimas. Aga mina magasin hommikuni koos suurte ämblikutega jõe peal. Ning ärkasin selle peale, et väljas oli valge ning laeva akna taga seisid kaks naist, kes vaatasid ja naeratasid. Naised tulid hommikul laeva koristama ja meid aeti sealt välja. Kõndisime Timiga mööda kallast, mõlemil rullis näod peas, korralikult magamata ja halva enesetundega. Ja vaatamata sellele oli nii meeldiv olla. Peavalu oli ehe ja enda rumalusest, öö oli ilus ja midagi teistsugust, hommik mõnusalt jahe ja näpistav. Siis ma istusin ratta selga ja sõitsin I-sse.

Suvi kujunes põnevamaks ja rutiinsemaks, kui ma oskasin oodata. Pisut hirmutav oli lubada end kaheks kuuks metsa, elama koos õppejõuga, kellest ma teadsin ainult seda, et ta on range ja karm ja et ma ei suutnud tema loengutes käia rohkem kui pool korda (piinlik hakkas, kui keset loengut helises mul äratuskell, kõik asjad lendasid keset auditooriumi laiali ja ma otsustasin, et ma teen maailmale teene, kui ma sinna enam ei lähe). Aga hämmastav oli see, et mees osutus väga muhedaks, töö metsas oli nagu aktiivne puhkus ja ma vabanesin poolest sellest halvast, mis mõne aasta jooksul kogunenud oli. Ja ma sõin putru. Igal hommikul. Ja mul oli Kiisu.

Sisseastumine magistriõppesse kukkus läbi. Kõige selle ootamise peale jäin täpselt joone alla. Ja sinna, kuhu ma oleksin saanud, ma minna ei tahtnud. Ja ei läinud. Iseenesest ei olnud see traagiline. Sest nüüd ma sain rahuliku südamega rakendada plaani A, mis minu arguse tõttu kolm aastat tagasi jäi kasutamata ja vahetus plaani B vastu.
Kas plaan A vastab minu ootustele? Hetkel mitte nii väga. Aga ma olen ka alles pool aastat sellega tegelenud. Neli aastat on veel ees. Ja kui asi läheb praktilisemaks, ehk siis läheb ka põnevamaks. Raskemaks kindlasti. Sest siiamaani olen ma kasutanud ainult oma ajusid. Nüüd ma pean hakkama kasutama ka oma keha. See on huvitav.
Inimesed, kellega ma olen selle poole aasta jooksul kohtunud, on ka huvitavad. Mulle meeldib neid vaadata ja uurida. Neis on midagi teistsugust kui see, millega ma viimased kolm aastat kokku puutusin. Ja nad on värsked. Nagu ikka ollakse esimesel kursusel. Nagu ikka pärast keskkooli lõpetamist.

Mis on viimase aasta jooksul juhtunud isiklikus plaanis? Ei midagi suurt ega märgatavat. Ehk see, et ma hoian nüüd rohkem endale (mis ei ole sugugi nii hea, muide). Ma ei tee enam nii palju igasuguseid lollusi. Aga see ei tähenda ka, et ma midagi üleliia tarka harrastaksin. Suve jooksul suutsin vabaneda mõningast halvast, mis ma enda ümber tekitanud olin ja selle võrra on praegu lihtsam olla. Aga tänu sellele olen ma ka loidunumaks muutunud. Ma tean endiselt, mida ma tegema peaksin, aga ma ei tee seda. Ei ole veel seda suurt motivaatorit, mis lükkaks käima. Küll kunagi, ma tean. Kas ma selle ka ära jaksan oodata, see on iseasi. Ja mis see täpselt olema saab, see on teine asi. Aga küllap tuleb, see on kindel.

Ja kaks jäi ilma kolmandata.

Head vana aasta lõppu!

2008-03-01T19:13:00.000Z

Mul ei olnud vahepeal eriti midagi öelda. Ehkki enamik siinseid postitusi on tehtud hetkel, mil mul midagi öelda ei ole. Nüüd on mul tunne, et kui pole midagi öelda, siis pole mõtet öelda.

Olen end öösiti tagasi hoidnud, et mitte kirjutada sellest, millest tahaks kirjutada. Või rääkida. Kas ma tahan SELLEST rääkida? Jah, ma tahan rääkida. Me PEAKSIME rääkima. Isver kui kohutavalt see lause ikka kõlab. Ma olen seda ühe korra elus öelnud. See ei olnud hea mõte. Ma usun, et saab ka teisiti. Me peaksime rääkima... Heh.

Initsiatiivitus. Vaikne vindumine. Aga ühel heal päeval, siis kui me oleme keskealised, tuleb meil plaat välja. Ikkagi. Kõigele vaatamata. Küllap siis kui selleks õige aeg on.

Kui üliõpilaselt võetakse võimalus minna raamatukokku, siis järgmine soe koht on Zav. Kui üliõpilane ei saa õppida, siis ta peab jooma hakkama.
Reedel oli raamatukogu kinni just siis kui ta ei oleks tohtinud kinni olla. Kangutasin lukustatud uksi, need ei avanenud. Lugesin silti uksel ja ei saanud aru. Eitusfaas. Läksin linna peale jõlkuma koos M-ga. Ja maandusin seal kus ikka. Keset õlivärve ja tärpsulõhnast vaikust. Mõttetu päev, aga hea ikkagi.

Mõtlen asjadele, millest minuvanused vist mõtlema ei peaks. Ma arvan vähemasti. Mul peaks olema muretu noorus, aga selle asemel on pseudoprobleemid, sest nii on ägedam või miskit. Ma tunnen end nagu pubekas. Eriti kui on PMS. Miks ka mitte ehk midaiganes ikka veel.

Sooja ilma ja pisut päikest. Nii, et saaks öösiti linna peal ringi kakerdada ja ei külmuks surnuks. Viimane kord kui niimoodi üksi linnas jõlkusin lõppes sellega, et olin poolteist nädalat haige. Loomulikult aitas sellele kaasa enda lollus. Tõesti, miks mitte seista pool tundi ühe koha peal, külmal kivil, tuulte käes. Miks mitte juua külma õlut valutava kurguga. Miks mitte karjuda öö otsa, sest muusika on liiga vali. Miks mitte. Aga sellepärast, et... Ma ei käi ammu enam nädalavahetustel sõpradel külas, kaminas tuld tegemas, kuuma teed joomas, nutulaule laulmas. Ja kui nädalavahetustel mitte selliseid asju teha, siis tuleb teha teisi asju. Et siis kui puberteet möödas, saaks teha normaalseid asju.
Sooja ilma ja pisut päikest. Pikki kevadöid.

Kõik mu sõbrad-tuttavad on praegu armunud. Vähemasti mulle tundub. Eranditult kõik. Tõepoolest, seda pole varem olnud. Kes on rõõmus ja roosa ja hajevil, kes piinab ennast elufilosoofilste küsimustega, kes vaatab teist häbelikult üle laua. Miks mitte.

Mina olen tülpinud. Ükskord, see on juba päris ammu (oi, ma olen raugastunud), seisin ma Toome varemetes K-ga ja me üritasime teineteist ära süüa keset märtsikuu külma, pärast olid huuled hellad. Tagantjärele perfektsus. Hea on mõelda teinekord.

Olgu. Lõpp tulgu enne kui ma räägingi asjadest, mis vajavad rääkimist.

2008-02-07T08:34:00.000Z

Ma tean mitut meest, kes on valmis oma riigi eest surema. Miskipärast ei tule neil välja riigi nimel elamine. Või siis nad ei taha.

Palju õnne, M.

2008-02-01T15:13:00.000Z

Laseks juuksed rasvaseks minna ja jätaks nad rõõmsalt sorakile, viskaks katkised saapad jalga, lööks uksi maha ja karjuks kõigile vastutulijatele FUCK YOU.

Aga ma ei tee seda.

Mul jooksis juhe nii kokku. Ja ma ei tea endiselt, mida teha. Ja ma vist ei saagi teada, mida teha. Ja ma ei tea, kuidas teha. Tegelikult ei tea ma mitte midagi. Ja tegelikult ma ei tahagi teha.

/Fucking USA/

Kuri hispaania punk ja puberteet. Ja mina veel arvasin, et ma olen vahepeal suuremaks kasvanud. Aga ei.

Ma ei oska kuhugile minna. Tim kutsus enda juurde. Ütles, et ta ema on homme linnas ja võiks mu ära transportida. Aga mina plaanisin nädalavahetusel seinu plaatida.

/Fuck disco, fuck fashion, fuck you/

2008-01-30T15:58:00.000Z

Uimuimuim ja helge elu.

Veevärdjad said filmitud. Mina sain mitu hommikut end üles aetud isegi koos päikesega.
Õppida-õppida-õppida.
Lõputöö ei edene. Mu lugemiskiirus on meeletu. Just sain läbi esimese artikli. Aga selle lugemine võttis nii kaua aega, et ma olen alguse juba unustanud. Haugi mälu.

Eile oli otseloomulikult raamatukogus kohvik kinni. Sest ma plaanisin terve päeva seal veeta ja sellepärast, et ma ei võtnud kodust süüa kaasa. Lõpuks nokkis ära. Kui Tim mingil hetkel läks välja suitsule, siis ma ütlesin, et ta võib mulle präänikuid osta kui R-kiosk veel lahti on. Ja kui ta mingi aja pärast tagasi tuli, siis tal oli kaasas soe seenepitsa. Selline mees... /He made my day/

Nendel hetkedel, kui ma tunnen, et minus on korraks asjalikkust, helistan ma oma Õpetajale või lepin muid kohtumisi kokku. Sest siis kui mul 3 minuti pärast jälle asjalikkus ära kaob, siis jäävad meeldivad kohustused.
Käisin täna Õpetaja juures. Oh haledus küll. Väänasin ja käänasin sääl sõrmi igatepidi jällegi. Totaalne kramp. Peaks lihtsalt tihemini pilli kätte võtma...

Kodune raamatukogu on äärmiselt nunnu. Terve teine korrus on tühi ja vaikne ja siin on minu meelest alati mõni koht kus lesida. Võibolla peakski sellele raamatukogule üle minema? Ainus viga on see, et ta on tunnike vähem õhtul avatud. Aga muus osas... ma arvan, et ma võiksin siin vabalt nendel nahkkottidel tukastada ja mitte keegi ei tuleks kurjustama. Õndsus.

Muud tähtsat ma ei oskagi...

Naerutädi ütles, et me kõlame kohati nagu Villu Tamme. Hmmhmm... Ei teagi kohe, kuidas seda võtta.

2008-01-20T01:50:00.000Z

Köndistatud hinged ja haiged kehad.

Tulin Timi juurest psühhoteraapiast. Psühhoteraapia, mis järgnes rokkimisele. Kuna rokkimine nokkis mu ära, kuna see meenutas mulle jälle igasuguseid asju, mis põhimõtteliselt panevad mind hüsteeriliselt irvitama. Vot nii. Ehk siis Tim tegi liitrite kaupa teed ja siis jõime ja ajasime maailmaasju kokku. Psühholoogi temast just ei saa, aga ta areneb iga korraga üha enam. Mul on temast hea meel.

M helistas ka. Kartsin talle sel kellaajal tagasi helistada, aga tegin seda siiski. Ta ei maganud. Oh inimesed, ma ju ütlesin, et talitage mu sõnade, mitte mu tegude järele. Ehkki moraalilugemine siinkohal ei aita. Kurat, mis noortel viga on. Kurat, mis mul endal häda on :D

Vend küsis õhtul, kas ma ei tahaks Sõduriga kontserdile minna. Ma eelistasin rokkida. Tundus ohutum. Ei olnud vist...

Maailmapäästmisest kõrini. Aga ma jätkan sellega. Ju see on siis samamoodi osa mu identiteedist. Märterlus ja melanhoolsus. Miks ka mitte ehk midaiganes.

2008-01-15T21:12:00.000Z

Ma murdsin oma küüne ära.

Ma tahan, et mul oleks lapsehoidja. Tähendab, ma tahan, et mul oleks hoidja. Kes takistaks igasugu lollusi tegemast.

Ühel heal päeval käisin Kalli Kursavennaga väljas. Pärast läksime sisse. Jõime mingit peeti. Üritasime teha mingit mussi. Ajasime tsuti juttu. Mõnes mõttes oli päris okei. Mõnes mõttes... Kui ma meenutasin neid aknalauasessioone ja noid kauneid kevadõhtuid Jõe kaldal, kui sai vahetatud muljeid psühhiaatritest ja antidepressantidest. Ohh, võtab kohe silma märjaks, nii südamlik.

Üldiselt on ikka vanaviisi. Ja ma kuulan Alendrit. Ja ma ei ole teda kuulanud juba, oehh... päris tükk aega juba. Päris tükk aega... Aga ega minus ei teki enam seda tunnet. Meenub teinekord ainult see klassiruum ja Tema tasased sammud kui kõlas Solaarne. Ja see kevadpäike tahvli all seinal. Aga rohkem... Rohkem ei tule midagi.

Ma mõtlesin, et tõesti ongi nii.

/Äkki ma kiirgan headust
mitu ja mitu kvanti.
Imestan ise, mis ajast
mulle see vägi anti.
Kust on pärit see aare,
mida nii heldelt jagan.
Ilmselt on olnud side
millegi elavaga,
kellel on võimsad varud,
headusi hinge taga,
kes on mu kõrval seisnud,
märkamatuks jäänd aga.
Polnud tal tarvis võtta
mingeid relvi ei raudu.
Oma headuse andis
paljalt pilkude kaudu./

Ja mu kael valutab. Võibolla eilsest rokkimisest. Uhh, ikkagi nii hea meel sellest, et mul on Tim. Aga ta võiks mul silma peal hoida, et ma lollusi ei teeks. Samas, seda oleks juba liialt palutud.
Vaatamata naljakalt paanikalisele hommikule oli tänane suhteliselt okei. Lindistamine sai tehtud, ehkki särtsu ei olnud. Paremini oleks vist tulnud täna Küünised või midagi sarnast. Või siis oleks eriti vinks-vonks olnud Saapaparadiis. Aga jah, vaatamata särtsu puudumisele sai tehtud.
007 tõi mu ära koju, keerasin end magama.
Ja siis me käisime õhtul Kiska ja 007-ga bussiga kärtsatamas. See oli hariv ja kasulik. Ja see oli hea. See oli mõistlik.

Tähtsatest asjadest ma ei oska rääkida. Võibolla ei taha ka.

Kokkuvõtvalt midaiganes.

2008-01-09T21:48:00.000Z

Nüüd ma tean, mida tähendab uusromantika.

Üldjuhul. Ma tahan üle kõige, et M oleks veel siin. Ma tahan, et mul oleks võimalus talle helistada ja tema juurde minna just siis kui mul selleks tahtmist peaks olema.
Teiseks. Ma tahan, et Tim oleks siin. Mitte kuskil ära või mitte oma naisega kogu aeg. Ehkki ma saan aru noored-armunud teemast, siis praegusel hetkel on mul täiesti õigus nõuda oma sõpra enda juurde. Aga siiski, ma ei hakka sel kellaajal enam helistama. Isegi kui ta linnas oleks, siis ei saaks ma rikkuda tema potentsiaalset õhtut naisega...
Ja veel. Ma tahan nii väga olla mõistlik ja tark ja arukas ja osata teha õigeid asju õigel ajal ja teha nii, et pärast oleks hea meel tulemusi vaadata. Paratamatus on aga, et mõistlikke asju teen ma siis kui mul on eksamid ja kui eksameid enam ei ole, siis ma teen väga mittemõistlikke asju.

Mind lohutab mõte sellest, et kapis on maasika-mustikakook. Sest mustikad annavad jaksu. Sest mulle tuleb nende mustikatega meelde mustikakorjamine. Ja see oli üks parimaid hetki eelmisel aastal. Tõepoolest. Mis sellest, et ma kuidagi ühegi mustikapõõsa juures ei püsinud ja rahutult ringi siblisin ja ei osanud kuidagi olla. Mhh...ma parem ei ütle selle kohta enam midagi, sest ma labastaksin kena hetke.

Kokkuvõtlikult. Ma tahan endiselt, et M oleks siin. Sest ma ei jaksa kogu aeg õppida või töötada, et mõtteid eemal hoida. Ausalt, vahepeal tahaks mõtte lõdvaks lasta. Aga teisiti eriti ei oska.
Ja nõnda ongi.

2008-01-07T22:46:00.000Z

Nostalgia.
Minu vanuses ei peaks olema nostalgia, vaid olevik. Minu olevik on ööraamatukogu. Põgenemine vist. Minu olevik on minu minevik. Meenutused. Või siis on minu olevik minu tulevik. Aga minu olevik on üsna harva tõesti käesolev hetk. Võibolla ainult siis kui ma süvenen eksamitöö kirjutamisse. Ja viimati kui ma vaatasin üht kaasahaaravat filmi.

Aja peatamine. Aega on võimalik peatada. Iseenesest on see lihtne. Selleks on vaja luua lihtsalt ääramiselt meeldivad tingimused. Heaolu. Ainult et hetkel, mil aeg jälle liikuma hakkab, teeb ta enamasti nii suure kiirenduse, et jõuab punkti, kuhu ta oleks jõudnud ühtlaselt kulgedes. Ja enamasti kiirendab aeg siis kui vaatame kella ja ehmume /oh, kuidas aeg on lipanud!/. Tegelikult seisis aeg paigal hetkeni mil viskasime pilgu kellale.

Tahan sinna kus maa saab veeks ja kivid liivaks. Maailma servale jalgu kõlgutama. Tahan osata tuult püüda, et ta Pilli kõlakastis helisema panna.
Haa, aga tegelikkus...

Ma taipasin järjekordselt, et ma ei saa ja ma tõepoolest ei saagi hakata valges kitlis tädikeseks. Psüühika ei võimalda. Mõtlesin viimase nädala jooksul, kui Ti-d haiglas vaatamas käisin.
Ja mind kummitab üks pilt, mis loksutas natuke paigast. Ja selle pärast ma peangi jääma reaalsete asjade juurde.

Vint käis jälle maha, aga ega ma ei imesta ka. Praegu veel ei taha asjalikuks hakata. Veel mitte. Sest ma tean, et kui ma juba asjalikuks hakkan, siis saabub puhkus alles lõputöö kaitsmisega. Ma tean seda.

Tahaks veel mõnd asja öelda, aga ei oska kuidagi.

2008-01-01T07:35:00.000Z

2008. aasta esimene hommik. Ei midagi uut.

Statoil on sama ekstravagantne koht uue aasta vastuvõtmiseks kui WC, millest välja ei saa. Noored inimesed ikkagi...

Analüüs:
Eelmisel aastal olin ma vähem lollakas kui üle-eelmisel. Eelmisel aastal olin ma asjalikum kui mõni aeg varem. Eneseületused. Ja ikkagi ei usu ma, et nii lühikeste ajavahemike jooksul on võimalik adekvaatselt meelde jätta ja reprodutseerida nii suur hulk infot. Pea aasta tagasi oli üks hetk, kus ma ei mõelnud. Umbes sarnane hetk oli nüüd jõululaupäeval kui ma vaatasin filmi. Aga aastatagune hetk kestis kauem ja kandis sügavamat ideed. Mõned hommikud on väärt meenutamist.
Enamik hommikuid ei ole väärt meenutamist või vähemasti ei ole neis olnud midagi, mis meelde jääks. Võibolla siis vaid varased hommikutunnid vereta jahil. Väärtus omaette.
Ma olen olnud korralikum. Igas mõttes. Ma olen kui töönarkomaan. Ja kuna sellest ei piisa, siis ka üleõppija. Ma ei kolista öösiti mööda ilma ringi, vaid õpin. Nagu korralikule noorele daamile kohane. Muidu mine tea, mida arvata võidaks, nagu mu vanaema ütleb.
Natuke rohkem tean, et psühhopaatidega ei pea suhtlema. See võib olla küll huvitav, aga pikemas perspektiivis nõme ja laastav.
Ma tean, et kõik keskealised mehed ei ole puberteetikud või depressioonis. Ma tean, et minu omad on.
Kohati läbi kahtluseprisma ja pisukese vaevlemise eksistentsi mõttekuse üle, kuid mul on nüüd Buss. Natukene annab vürtsi keset tööd ja õppimist.
Uus aasta peaks plaani järgi tooma mõningaid muutusi. Kui plaanid lähevad plaanipäraselt. Mis edasi saama hakkab, eks see paistab. Natuke huvitun ka sellest, kas kaks jääb kolmandata või mitte ehk kuidas käib elutsükkel. Liigselt mõelda ei maksa. Ma pole siiski nii populaarne.
Iga päevaga muutun aina ilusamaks, sinna ei saa midagi parata. Ja kui mõni päev tagasi foori ees seisime, siis kõrvalauto onu jäi pikalt vaatama ja lõpuks pigistas hetkeks kinni oma vasaku silma. Signaaltunnus, mis põhjustas minus naeratamiskäitumise. Ja nii ta läheb. Uuel aastal uue hooga.

2007-12-26T11:42:00.000Z

Jõulud ja aastavahetus on selline aeg, kus perekond saab kokku. Suurepärase võimaluse kokkusaamiseks annavad Konsum ja linnaliinibussid. Oh seda rõõmu, oh seda ilu. Need lühikesed viivud täis südamlikkust...

Kui ma login end msni, ei soovita mulle häid jõule või muud taolist. Nagu minagi ei soovi kellelegi häid jõule. Aga minuga alustatakse endiselt palju virtuaalvestlusi. Nii kui ma saan online, nii valatakse mind üle küsimustega eksamite kohta. Kerge uudishimu ja kadedusnoodiga /Kuidas läks?/.

Miki-Kupi-Donald

2007-12-25T10:16:00.000Z

Pakkisin võõra Sõduri kingitusi. Tema kinkis mulle sõjavalgusti. Ütles, et ma võin seda teinekord metsas kasutada. Made in EU. Used in Afganistan.

Suhtlen ka jõulude ajal valede inimestega. Ja sel ajal kui peaks mõtlema, kuidas Jeesus päästis meid pattudest, siis teen mina palju patte. Järgmisel aastal Jõuluvana ei tule...

Üldiselt on tunne nagu kaks aastat tagasi. Ainult et nüüd ma olen teises rollis.

Häid jõule ja rahulikku aastavahetust.

Eksamiperiood, libahundistumine

2007-12-13T13:01:00.000Z

Ma kasvan karva. Juuksed lähevad takuseks. Hammaste ümber tekib katt. Ila voolab. Silmad vilavad, otsivad objekti, kellesse hambad sisse lüüa. Higimull otsa ees. Temperatuur tõuseb. Südamelöögid sagenevad. Termoregulatsiooniks on karvad turris. Pikad küünised. Unetus. Kiunatused vahelduvad räige urina ja ründesööstudega. Sotsiaalsus kaob, eraldumine karjast on alanud.

2007-12-05T23:09:00.000Z

Tänan küsimast, hästi. Tervis on ka korras, ainult keelepärasse tekkisid täna mingid imelikud villid, aga see tuleb nähtavasti kergest kurguvalust ja läheb ilmselt üle. Und võiks rohkem olla, aga ei kurda, sest nii on ka ju hea. Küllap siis kui õige aeg, siis magan.

Muretsema panevad mu tibukesed. Ma olen neid vist halvasti kasvatanud. Ei taha nad suhkruid ja ei meeldi neile soolane. Ei meeldi meeldivalt soe, ei meeldi palavam. Värvilist maailma nad ei armasta, neile meeldib tumelilla või hall. Lähedalt vaadates olid nad nunnud. Nad on tagasihoidlikud ja omajagu kapriissed, nad meeldivad mulle. Vaatamata sellele, et nad on igal pool üsna äpud. Siiski on neil varjatud võimed. Tagasihoidlikukt, kuid visalt koloniseerisid nad paigad, kus keegi teine olla ei tahtnud - antibiootikumid.
Oo koidaks juba see päev, mil ma võin neile nime panna...

2007-12-02T12:37:00.000Z

Haavadega koos kasvavad kinni augud. Augud tuleb uuesti avada. Kas aukude avamisega avanevad haavad? Oleneb, kuidas augustada.

Kaerahelbed pidid psüühikale hästi mõjuma. Vähemasti on see toit. Päris toit. Päris puder. Toitev. Mitte nagu toiduvärvid või energiajoogid.

Sellistel hetkedel on tarvis, et oleks kuhu minna. Kui ei ole kohta, kuhu minna, siis tulebki ainult järjest edasi õppida. Sest kui midagi targemat ka teha ei ole, siis...

Tim ütles, et mind on vaja palju kallistada ja kõrva tagant sügada. Ta tegi seda. See töötas natuke. Aga sellel on siiski pisut teistsugune effekt. Pisut teistsugune. Mitte päris selline, mida tarvis oleks.

Äkki ma ise arvan, et on tarvis, aga tegelikult saaks ka ilma. Et äkki polegi nii palju vaja. Äkki ma sunnin liiga palju. Paranoiliselt. Ei tea.

Väsimus on. Kerge väsimus. Aga ma tean, et aastavahetuseks saab see läbi. Kas selleks, et uuesti ja uue hooga? Tundub nii. Lõputu. Võibolla nii ongi hea.

2007-11-25T14:18:00.000Z

www.sobivus.ee tundub olevat päästev neile, kelle sensorid on vigased. Või siis lihtsalt täiskasvanute meelelahutus. Miks ma ei usu sellistesse asjadesse? Samuti nagu ma ei usu muudesse taolistesse portaalidesse või armukalkulaatoritesse. Küll aga ma usun evolutsioonilisest, etoloogilisest ja geneetilisest seisukohast lähtudes ühte tutvumisalasesse uuringusse, millest kunagi üks teadussaade oli. See oli põnev. Aga ikkagi tuleb kasutada oma nina. Ikkagi.

Klõpsu sünnipäev oli tore. Omamoodi. Hetkeks tekkis tunne, et tõesti on kari teismelisi üksikus kohas ja autod on ära jäätunud ja siis tuleb mingi pervert, kes hakkab kirvega kõiki hakkima. Nagu filmis. Aga ei tulnud. Ja autod sulasid ka hommikuks üles.
Korraks tekkis mingi rõve häire, aga Kiilassilm oli üsna tervendav. Rahustav. Hommikuks oli ta mu muffini pealt ka ära läinud. Ja ta ei söönudki seda ära. Selle pärast sõin ma oma muffini ise ära.
Stõmm, vaeseke, nägi üsna hädine välja, aga tema jutust jäi mulje nagu ta teeks edusamme. Kui nii, siis on selle üle ju suisa hea meel. Vahetevahel tasub olla haige, et teha edusamme.

Käisin raamatukogus ja võtsin kaks raamatut koju. Arvasin, et ma loen midagi mõistlikku juurde. Aga ainus asi, mida ma välja lugesin ja mida ma ilma raamatuta juba mõistsin, oli see, et kogu teema on niivõrd kompleksne ja tal on nii palju erinevaid tahkusid, et selle mõistlikuks reprodutseerimiseks tuleb lugeda pika aja jooksul palju raamatuid. Aga meil pole pikka aega kuskilt võtta. Selle pärast ma lepin hetkel sellega, et kõik on omavahel seotud. Ja ma kavatsen seda öelda. Et kõike ei saa üheselt mõista.

Öösel oli pisut jahe. Aga ma sulgesin magamiskoti hermeetiliselt ja hingasin ta seest soojaks. See töötas natuke. Ma kartsin, et Kiska voodi krägiseb liiga hullult ja kukub me kahe raskuse all kokku ja et palja Heikki kõrval magamine oleks liialt siivutu. Aga öö möödus iseenesest kaunisti. Isegi Heikki lubatud kurikuulus norskamine jäi kuulmata ja mul on selle üle siiralt hea meel. Mul on norskamisterrorist üsna kopp ees...

Kell on vähe, aga väljas on pime. Mul on sellest ka kõrini, et hommikul ärgates on juba pime. Siis ei olegi imestada, et Eesti inimesed nii melanhoolsed on. Hmhh... mida teevad inimesed, kes elavad pool aastat polaaröös?

Kergelt õnnis on. Natuke. Mõõdukalt. Sest ma ei pea seda tapjaeksamit uuesti tegema, sain oma E kätte. Tahaks teada statistikat... Heh, miks ma kahtlustan, et see sarnaneb mullale... Ma imestasin kui tark inimene ütles, et ta ei vastanud pooli küsimusigi ära. Sest mina oskasin vastata ainult kahte. Ülejäänu ma mõtlesin välja või kombineerisin sellest, mida ma kunagi olin kuulnud. Mul on tunne, et õppejõul hakkas meist kõigist kahju. Muul moel ei oleks ma sealt läbi saanud...

Pisut häiritud olek, aga ma arvan, et see läheb mööda kui suvi tuleb.

Minus ärkas tantsulõvi.

2007-11-21T19:49:00.000Z

Mingil põhjusel olen ma minetanud õppimisvõime. Ma arvasin, et see on ilmast. See vist ei ole ilmast. Nüüd ma arvan, et ma õppisin üle. Ja nagu sellega on, närvide/rakkude/lihaste pikaajaline või tugev stimuleerimine ja ärritamine lõpeb sellega, et vajalik on teatud taastumisperiood enne kui uusi signaale saab vastu võtta ning vastusignaale edastada. Ma arvan, et see on juhtunud. Aga võibolla ei ole ka. Ma ei tea, aga see on ebamugav kui ma tean, et mul on ees veel 4 (või 5) eksamit.

Ma püüdsin hoida vaimustust. Jälle ütlesin, et vaimustuse puudumine tuleb ilmast. Aga vist ei tule. Hea oli valetada sellegipoolest. Ma otsisin Stõmmi sünnipäevaks lugusid. Ma vaimustusin üleliigselt jõululaulude tegemisest. Aga tõsi on see, et praegu valdab täielik vegetatsioon ja ma tahaksin ainult magada. Magada, et mitte teha asju, mida on vaja teha.

Tim helistas eile ja küsis, kas keegi saab tema auto käima vedada. Täna mul läks see täielikult meelest. Nojah... Järelikult minust ei olnud abi. Ja ma ei ole temaga mussi teinud. Mis on halb. Ma ütlen, et mul ei ole aega. Tegelikult olen ma minetanud võime oma aega planeerida.

Ei, ma ei ütle seda lauset. Aga võiks parem olla. Peotäis tablette hommikul ja õhtul. No umbes nii, et kaks tabletti ravimit, kaks tabletti ravimi kõrvaltoimete leevendamiseks ja kaks tabletti turgutamaks organismi, et ravimi kõrvaltoimete leevendajate kõrvaltoimed esile ei lööks. Okei, päris nii hull see ei ole (elu on ikka räigelt traagiline :P ), aga selle eest üsna naljakas. Ma tunnen ennast nagu narkomaan. Võibolla oleks hea see kui ma sööksin rohkem porgandi-õunasalatit. Aga teatud asjade puhul see vist ei aita.

Fitness 0,95 viib pikema aja jooksul liini geenide väljasuremisele kui nii võib öelda. Fitnessi 1 väiksemat väärtust põhjustab kasvõi Jakobsoni elundi hälve.

/Õhupall, suur ja sinine/

2007-11-15T07:53:00.000Z

MUL ON NII ÄREV OLLA

2007-11-14T20:23:00.000Z

Mina mõtlesin, et kuhu ma sattunud olen. Kuri Heikki kutsus mu kaasa ja mina läksin ka. Aga lõppeks oli see üsna naljakas. Ja ma mõtlesin, et see on lõbus ja ma lähen veel. Aga praegu on mul muidugi tahtmine tekk üle pea tõmmata. Aga ma loodan, et see läheb üle. Kõige nõmedam on muidugi see, et ma ei oska ju üldse tantsida. Ja kui ma olin riideid vähemaks saanud ja tahtsin maha istuda ja vaadata, mis seal toimub, siis tuli kohe üks onu ja ulatas mulle käe ja ma mõtlesin, et on ebaviisakas keelduda, ehkki ma ei saanud üldse aru, mis toimub. Hmm...võibolla oleks asjad palju lihtsamad, kui ma oleksin juhitav... Aga mis seal ikka.
Natu hiljem läks Heikkiga polkatamiseks ja mina mõtlesin tsentrifugaaljõu peale. Kogu see asi oli ilmselgelt ohtlik. Eriti väikestele lastele, kes inimeste vahel omamoodi tantsu vihtusid.
Omapärane igal juhul.

Noorteraadio. Viimane küsimus oli tõesti väga paljastav ja ... aga lõppude lõpuks on kõik minevik ja meie vaatame helgesse tulevikku. Kõik sai hästi.
Tegijad olid üsna nunnud. Heh... Tõepoolest.
Ja mul on Bussi üle hea meel. Elustav. Ergutav.

Kuigi kummaline on olla, siis ma arvan, et kõik saab hästi. Ehkki ma hommikul leian kiiresti palju vabandusi ja põhjendusi, miks ma peaksin veel kaks tundi magama või üldse mitte kooli minema, siis ometi on kõik kenasti, ma arvan. Ma käin koolis rohkem kui eelmisel aastal. Ma saan endast jagu rohkem kui eelmisel aastal. Ma tegutsen rohkem kui eelmisel aastal.
Aga ma arvan, et ma peaksin võimlema. Või siis peaksin laskma kellelgi endale seljamassaaži teha. See oleks ka hea.

Pärast tänast ootan ma põnevusega Stõmmi sünnipäeva. Saab vist valus olema :P

2007-11-08T22:35:00.000Z

Eksam läks totaalselt perse. Ja seekord ma tean seda kindlalt.

Saime kokkus Timi ja Romaniga, sõime ja jõime, siis läksime Romani juurde muusikat kuulama. Oli päris hariv. Hetked tagasi jõudsin koju. Hilja peale jäime väga.
Tim tegi mu valutavale kaelale massaaži. Kohati oli väga kõdi. Siis selgus, et Roman on käinud massaažikoolis. Ta ütles, et kui me kunagi tuttavamad oleme, võib ta mulle massaaži teha. Ja ütles, et kõikvõimalikud tüdrukud tahavad alati massaaži ja see on nii tüütu. Aga minul lihtsalt kael valutas, kuna ma olin halvasti maganud, ja Tim tegi seda kõike hea meelega. Kasulik igatepidi.

Ja kui ma nüüd ütlen, et mul on kopp nii ees, siis ma seda öelda ei tohi, sest mulle tuleb meelde, kuidas 007 rääkis Valaste joal sõjaväest ja et mõelda ei tohi. Niiet ma vist peaksin sellest õppust võtma, vähem vinguma, vähem mõtlema ja rohkem tegutsema.

Mu Jakobsoni elund on paigast ära, alaarenenud või siis lihtsalt olematu. Aga ma arvan, et sellest pole midagi. Ma olen juba piisavalt vana, et sellest enam mitte välja teha. Mis sest, et kogu aeg valesti läheb. See on paratamatus. Peamine, et on huvitav.

Roman ütles, et ta ei taha lapsi. Tim küsis mu käest kas ma tahan lapsi. Ja ütles, et tema tahaks küll lapsi. Ja mina mõtlesin, et ükskord mul tuli hirmus tahtmine emaks saada. Aga enam mul seda tahtmist ei ole. Aga ma tean seda, et kui ma lähenen neljakümnele ja mul ei ole ikka meest ega lapsi, siis ma tean, et ma võin lapse saada, sest on olemas üks inimene, kes aktsepteeriks mu soove ja minupoolseid tingimusi, kui nii võib öelda. Elu on ilus ja turvaline, kas pole?

Tim naeris ja ütles, et tal ei ole küll smokingut, aga tal on ülikond ja mõned ägedad särgid.

Mina ei ole essentsiaalne amionhappeke.

2007-10-29T15:08:00.000Z

Meil ei armastata inimesi eriti haiglasse panna. Sest haiglapäev on kallis. Ma ei teagi, kas vahetusüliõpilased paigutatakse haigest peast haiglasse, sest nad on tõesti suremas või selle pärast, et nad on välismaalased ja tuleb näidata, et meil hoolitakse inimestest.
Ometi oli üsna kummaline kuulda, et öösel olla haiglas käinud kella kaheni pidu ja kell 12 kui inimene oli juba poolunes, tuli medõde ja küsis ajakirju lugeda. Nagu neil polekski tegemist haigetega, kes peavad öösiti magama...

Õppimisest on kopp ees. Neljapäeval eksam. Aga selleks eksamiks ma polegi veel õppinud. Mingi imelik terviserike on ka küljes, ei teagi nüüd millest või misasi täpsemalt. Lihtsalt loodan, et ma saan homme suurema piinata oma praksid ja koolid ja asjad korda aetud. Suur inimene, peab.

Väljas on nii kena, et tahaks veereda mööda pimedaid tänavaid (muidugi helkurid igale poole kinnitatud). Aga ma ei tee seda praegu. Ei.

Ma pean hoopis praksimaterjalid läbi vaatama.

2007-10-23T15:13:00.000Z

Kui kitlid olid seljas, ütles juhendaja, et nüüd teeme teatrit ja läheme kõik uuesti laborist välja ja tõmbame ukse ette lindi. Ja toppis ühele meist käärid kätte.
Siis pidas miskine onu kõne. Ja siis lõigati lint läbi. Ja üks tädi vehkis fotokaga. Ja kell 10 hommikul ja enne tööle asumist topiti meile kätte šampusepokaalid.
Kõik selleks, et oleks julgem väriseva käega pipeteerida...

Sain ka plaadi. Uhh...amatöörid. Tahaks kõike ümber teha ja kõike ümber teha lasta. No ma tahaks näha, kes... Ei, enne tuleb duubelsinglitest lahti saada :D

Aga M, sinu soolotamised mulle meeldisid päris hästi.

Mõne koha peal tõusevad ihukarvad püsti. Ei suuda otsustada, kas selle pärast, et on äge, et on kole või et on külm.

Ah...aga tähtsust sel ei ole. Ma olen märganud, et pärast kevadist projekti, mis venis plaanitust pikemaks, olen ma läinud helgemaks. Ja nii ongi hea.

2007-10-17T05:36:00.000Z

Lõpuks nakatusin ka mina taudi. Ja ma teadsin, et see juhtub kõige mittesobivamal hetkel. Ja nii oligi. Järgmisel nädalal algavad praksid, millest puudumine ei tule kõne allagi. Reedel on esitluskontsert.

Vaatamata eilsele sain ma kenasti teistega koos laval ära seistud. Hetkeks tõmbas tagasi. Žürii oli nunnu, selle pärast on natuke kahju, et ise ei võistelnud.

Täna algab trükkimise teine etapp, milles ma kahjuks ei osale. Nagu ma praeguse seisuga ei võta osa ka homme/või täna? toimuvast lõika-kleebist.

Aeg libiseb käest, sest plaanid on sassis. Takistusi tekib, aga ma ütlen, et nii ongi põnev.

2007-10-15T19:30:00.000Z

Trükimasinal töötamine võtab käed rakku. Aga kui asi käppa saab, tulevad välja ilusad reljeefsed bussid ja iga hetk, kui kang alumisse asendisse on punnitatud, on täis rõõmu ja helgeid naeratusi.

Hommik möödus närviliselt loengus, kust ma iga hetk tahtsin karjudes ja kätega vehkides minema joosta. Aga ma ei teinud seda.
Inglise keele KT oli absurdne üsnagi, ma tahan näha tulemusi (mis kardetavasti on veelgi absurdsemad).
Uude loengusse ei läinud. Läksin hoopis raamatukokku ja ajasin Kiskaga tõsist juttu.

Edasi aga tegime igasuguseid asju ja siis viskasin ma endale selga kaks seljakotti, võtsin Kiska kaherattalisele ja nõnda kihutasime helgemasse tulevikku. Ilus elu.

Üsna ilmsetel põhjustel ei ole ma saanud homseks kontrolltööks õppida. Üsna ilmsetel põhjustel. Tõepoolest. Aga ma loodan, et kui hommikul ühe silmaga üle ülesannete lasen, jääb midagi ikka pähe.
Olen avastanud, et pärast suviseid praksitamisi on arenenud mu mälu jätma väikestes kogustes asju kiiresti meelde (sest suvel tuli jätta meelde suurtes kogustes infot lühikese aja jooksul).

Inimesed ei tahtnud teatripiletit. Kahjuks. Sest etendus oli olnud hea. Kahetsege kõik, kes te mu kõnele laupäeval ei vastanud. Oleksite saanud teatripileti jumala muidu.

Homme trükime edasi. Ülehomme kleebime. Puhas käsitöö. Ma arvan siiski, et maailmakuulsad bändid võiksid ka sedasi teha. Palju intiimsem.

Ma ei oska. Ma olen väsinud. Head und.

2007-10-12T13:26:00.000Z

Minu meelest on kulla Kursavend kogu oma olemuses nii armastusväärne.
Ta helistas just, et küsida, kas ma lähen metsa piiritust jooma. Ma ütlesin, et vist ei lähe - transport vajus ära, väljas on kahtlane ilm ja endal ka kerge tõbi küljes, pealegi oleks öösel sealt ära tahtnud saada. Ta tegi telefonis hirmus nukrat häält ja rääkis pikalt, kuidas ta vihkab südamest seda ilma. Nojah, see tõepoolest kõlas nii tõsiselt, nii hingest tuli see vihkamine, et mul läks meel kohe heaks. Jah, armastusväärsus. Me kursusele on ühine vähemalt üks omadus - melanhoolsus, millele lahendust ei leidu.

Vee keemiline potentsiaal tundub juba pisut arusaadavam. Pärast seda, kui ma olen üht teemat lugenud nii konspektist, ühest eesti- ja ühest inglisekeelsest raamatust ning pärast nendest kolmest allikast kokkukirjutatud konspekti lugemist. Jah, elementaarne ju! Kõik tundub väga loogiline ja lootusetus on ka mingil määral hajunud. Mõneks ajaks. Küllap vahetult enne eksamit jälle tagasi tuleb. Aga seda ravib öine Aramis ja Kohv.

Kulla tropist õppejõud ei ole mu kirjale vastanud. Ma kirjutasin talle väga viisaka kirja, surudes maha tunded, mis mul tegelikult tema vastu on. Ma kirjutasin talle viisaka, abipaluva kirja. Kirja, millele vastamata jätmine oleks igal juhul õpetamiseetika vastane. Sest õpetamises on ju samasugune eetika nagu ka meditsiinis, eks? Abipalujat aidatakse. Kui abi palutakse kenasti. Ma ootan põnevusega.

Ja viimaks otsustas mu kaunis kool, et ma olen neile väärtuslik ja nad tahavad mind selle eest premeerida. Viimaks. Parem kui mitte kunagi. Ja pealegi, eks ikka saadakse inimeste tõelisest väärtusest aru alles siis, kui nad ära lähevad. Ja mina kavatsen kevadel ära minna (kui kõik läheb plaanikohaselt). Jah, alles nüüd nad taipasid, kui kallis ma neile olen. See võttis küll 2 aastat aega, aga nad said ikkagi sellest aru.

Ma peaksin hambaarsti juurde minema. Seda tuletas mulle meelde eilne kõne Ti-ga. Ti helistas ja rääkis traumadest, mis tal seoses hambaarstidega olid tekkinud. Ja traumadest, mis tulenevad sellest, et ta mõne nädala pärast uuesti hambaarsti juurde läheb. Minul traumasid ei ole. Aga mul on ärevus ja teatav aja/motivatsioonipuudus. Aga mul on vaja minna hambaarsti juurde. Inimese esteetilised väärtused on siiski teatud määral olulised.

Mida vanemaks, seda kiiremini aeg lippab, mh?

2007-10-05T19:43:00.000Z

Alati ei lähe kõik plaanipäraselt. Aga kuidagi läheb ikka.

Täna oli hea päev. Ma ei ole rase, ei saagi olla. Teed olid küll porised, aga see ei lugenud. Proov väsitas, sest see sisaldas palju võimlemist, aga oli nii hea, et ära minnes tekkis sarnane tunne kui siis kui ma kunagi pühapäeva õhtuti näiteringist koju kobistasin. Väsinud ja õnnelik.

Ma ei tunne vajadust pingutada nii nagu kevadel. Vint on maha käinud, hoog raugend, punkti panid praktikumid. Aga isegi kui ma ei tunne vajadust, siis kõik laabub ühel hetkel. Kindlasti. Kuidagi. Vähemasti see osa elust.

Tehke aeroobikat ja külastage kontserte.

Kuidas elad?... Ann?

2007-10-02T15:25:00.000Z

Ma nägin eile A-d. Ja tema meest. Viimaks ometi.

Ja ma nägin viljandlasi ja mul oli hea meel neid laval näha. M, Taavi meenutas mulle oma tegelaskujuga väga Pontut. Ja Mairi ja Kati olid... nii armsad. Poleks uskunudki...

Jah, käisin eile teatris. Ja see oli tore.

Kaks väikest (umbes 11-12 aastast) poissi hakkasid teise vaatuse alguses enda ees istuvatele inimestele paberikuule loopima. Ja see hakkas lõpuks närvidele käima. Kuna keegi midagi ei ütelnud, siis vaatuse alguse valju laulu saatel ronisin ma oma pingist püsti, läksin üle vahekäigu nende juurde, kummardusin... Ja panin oma käe ühe poisi kõrile. Pitsitasin kergelt. Surusin oma nina tema ilustipöetud juustesse, suu kõrva äärde ja ütlesin:"Te lõpetate kohe selle lolluse ära, või muidu ma kägistan su siinsamas surnuks. Kas mõistad?" Ja tema noogutas ja sosistas jah. Siis ma vabastasin ta kaela ja nautisin ülejäänud vaatuse meeldivalt vaikset õhkkonda.
Pärast E küsis, mis ma sellele poisile ütlesin, sest ta oli tardunud paigale ja mitte enam liigutanud.
Aga ega ma vist ehmataks ka kui pimeduses mu selja tagant tuleks käsi mu kõrile, pigistaks ja lubaks mu ära tappa...

Ja nii oligi.

2007-09-30T12:22:00.000Z

Homme on üle pika aja esimene kontrolltöö. Ja kahjuks üle pika aja väga matemaatiline ja loogiline kontrolltöö. Ja kahjuks ma ei... Nojah. Oma asi, oleks võinud ju ka viimastes loengutes kohale käia. Muidugi, et sellest midagi väga muutunud oleks...
Asi on lihtsalt selles, et mul ei ole enam loogikat. Ja ei ole ka materjali, mille järele vastavat loogikat praegu kiiresti arendada.
Kolmapäeval tundus kõik suht loogiline, nüüd kus ma neid kolme lihtsat ülesannet uuesti püüdsin lahendada, ei tulnud midagi välja.
Ükskõik.
Sest mina käisin rabas.

2007-09-22T15:56:00.000Z

M läks ära.

Istusin neljapäeva hommikul raamatukogus ja lõin aega surnuks. Sest ma ei tahtnud kodus aega surnuks lüüa.
Siis nägin teisel pool klaasseina oma Õppejõudu (no ma arvan, et ma võin ta kohta öleda õppejõud, kuna ta siiski on juhendanud mul paari praktikumiosa ja andnud ka mõned loengud). Tõmbasin suu kõrvuni, sest nii oli tarvis. Siis ta tuli minu poole klaasseina ja küsis, mida ma naeran, et mingu ma parem temaga teed jooma. Siis me läksime teed jooma. Tal oli vist kerge ebamugavus, kui ta ei teadnud kassa ees, mida teha ja pidi küsima, et kas tema kui teejoomisele kutsuja peab ka maksma. Ma arvasin, et ega vist ei pea ja ma teadsin, et mul on taskus küll 4 krooni olemas. Ja siis me jõime teed. Ja ta küsis liiga palju küsimusi. Aga samas rääkis tarka juttu ka. Lõputöö ja õppetöö ja akadeemilise maailma kohta. Ja siis ta ütles, et ta tahaks teada, mis tunne on ärasuremise tunne. Siis said teed otsa ja me läksime laiali. Jah, mina ikka aega surnuks lööma. Nagu ikka...

Täna käisin raamatukogus tellitud raamatut ära toomas. Mõtlesin, et peaks oma nohupaksu pead tuulutama pisut. Ja väljas oli hästi soojaks läinud.
Kui ma kodu poole hakkasin astuma, kohtasin Kalle Kiretapjat. Ta oli teisel pool teed. Kuna ta aeglustas käiku, hüppasin üle tee. Ja siis ta küsis häbelikult geipidude kohta. Ma rääkisin talle internetimaailma avarustest. Ta oli vist õnnelik. Aga mina mõtlesin, et küll võib ikka raske elu olla kui sa ei tea ka kolmekümnendates eluaastates veel, milline on su seksuaalne orientatsioon. Ja siis me läksime lahku.

Muud põnevat ei olegi. Tahan pisut rohkem tervist, pisut rohkem motiveeritust, pisut rohkem elutahet.
Kooli peaks minema. Vint on maha käinud. Alles neljas nädal...

2007-09-18T20:58:00.000Z

Jälle võttis töö, mis ma arvasin, et läheb kähku, oma 5 tundi aega. Just sain valmis ja saatsin ära. Aga ega sellest midagi ei ole. Peamine, et ta valmis sai.

Kool käib kolmandat nädalat ja ma olen jõudnud sel nädalal ainult kahte? loengusse. Sest täna ma ei tahtnud ja eile ka mitte. Ja homme ka nähtavasti mitte ja reedel on liiga vara ja... Ja see tähendab, et ma lasen minna ja loodan, et mul veab nagu viimasel kahel aastal. Aga kui ei vea?

Ei, tegelikult ma lubasin, et ma hakkan peaaegu tubliks, kui M ära läheb. Siis kui M ära läheb, sest enne ma ei raatsi. Sest veel homme on mul võimalus teda näha ja siis enam mitte päris pikka aega. Ja mul on sellest kahju. Aga ma saan üle ka. Lõpuks ei ole me ju abielus ja meil ei ole 7 last, keda ta mulle üksi kasvatada jätaks. Meil on veel eraldi elud.

Silmad on väsinud ja kõht tühi. Siiski ei hakka ma vist praegu toituma, sest kell on selleks liialt palju. Lähen hoopis magama, et homme tõusta ja kobistada oma lemmikusse tundi oma lemmiku seltskonna juurde... Kust sellised inimesed tulevad, seda ma ei tea. Aga ma tahaksin kooli nurga taga sellele tüübile küll haledalt peksa anda.
Kes ütles, et koolivägivald lõpeb koos keskkooli lõpuga?

Midaiganes.

Kodujuust murakamoosiga ja HIV

2007-09-15T11:47:00.000Z

1992. aastal arvati, et maailma tabab HIV viiruse kolmas laine, mille moodustavad heteroseksuaalsete mittesüstivate inimeste nakatumised. Esimene laine moodustus homoseksuaalsetest meestest ja teine laine süstivatest narkomaanidest. Kolmanda laine ulatust ei osatud ette näha, aga selleks oli loomulikult olemas igasuguseid mudeleid, et arvutada.

Kodujuust murakamoosiga on hea. Ehkki mulle ei meeldi seemned ja igasugused muud kahtlaselt kõvad marjade/viljade osad, siis murakaseemned kodujuustus mulel meeldivad, sest nad annavad märku antud toidu(aine) vähesest naturaalsusest.

Pärast eilset mõnetunnist veeremist mööda pimedaid tänavaid ja kohti, kus ma varem käinud ei ole või kus ma ammu käinud ei ole, hakkas natuke parem. Või siis... nojah, ma jõudsin taas arusaamale, et ma olen oma mõtetega ikka naeruväärne küll ja see tegi olemise natuke paremaks.

Ma olen küll pettunud, et Ti telefonile ei vastanud (mõistan, kui ta mees esimest korda pidi sõjast tagasi tulema), aga olgu siis. Tim tegi koolitööd ja ei olnud kuigi vaimustuses möllamisest (ehkki mul ka eriti suurt möllutunnet ei olnud). Ja ma tundsin eile, et on kõige parem hetk minna ja kaeda Nirti koera, aga nagu selgus, on ta oma telefoni ära kaotanud ja ta ei saanudki mulle vastata.

Huvitav, kas tsentrifuugiga on võimalik teostada protsessi, mille lõpptulemuseks oleks seemnevaba murakamoos?

Raske on lugeda teksti, kui ma pean iga teise sõna tähenduse järele vaatama või üle kontrollima. Nii ei lähe see teema just kuigi ruttu, pealegi kaob lause lõpuks lause alguse mõte ära. Aga ju see siis ongi kodulugemise mõte.

Eile... Ei, ma ei räägi sellest.

Beethoweni 9. sümfoonia, kodujuust murakamoosiga sai praktiliselt otsa ja ma pean edasi tõlkima.

Üü tulõk

2007-09-14T15:21:00.000Z

Juured läksid kaotsi. Ma ei tea enam, kust ma tulen (no ja veel vähem tean ma, kuhu ma suundun). Olen juba 4-5 aastat teinud midagi, millest ma ei saa aru. Ma ei tea, mida ma teen. Ei mingeid teemärke. Varem oli selge. Nauding tuli teatud tegevustest, mis oligi elu. Nüüd ei ole elu ja ei ole naudingut. Mitte seda, mis kestab.
Liialt palju vingumist...

Kahekümne seitsmendal olen ma kohal. Seda ma tean. Ehkki see on omamoodi purustav. Aga ma tahan.
Sees keerab.

2007-09-10T12:20:00.000Z

Täna hommikul kui ma üle silla kooli poole vänderdasin kondijõul töötava kaherattalisega, tahtsin ma tegelikult sillalt alla hüpata. Esimesse loengusse ma ei läinud. Tundus tarvilikum magada. Sest ma kartsin, et muidu ei ole minust üldse asja. Vot, aga... ei hüpanud alla, vaid läksin kenasti loengusse.

Põrkasin hommikul unesegase peaga kokku kassiga ja blondi daamiga. Mõlemad soovisid mulle kena hommikut. Aga minul oli kummaline olla.
Loomalikkus.

Mu telefoniarve on maksmata ja ma olen rahast lage ja ma tahaksin nii väga helistada Prantsusmaale ja Šotimaale, aga ma ei saa seda teha ja kirjutada ma enam ei oska.

Mind hakkas huvitama, kas enne seda, mis on praegu, oli ka Elu. Või on tõesti kogu aeg niimoodi olnud?

Nutta tahaks ka, aga kõige kummalisem on see, et seda ka enam ei oska. Ja nõnda ma itsitan lollakalt siis kui mul on väga paha olla.

Ja tegelikult oleksin ma pidanud eile minema kas Timi juurde, ühikasse või koju või jääma koos M ja Romaniga ja mitte tegema seda, mis ma tegin. Kuigi kella kahe ajal öösel vaadata videosid trikimeeste kukkumistest pole ka paha mõte, aga... AGA.

Minu tervisele (nii vaimsele kui füüsilisele) mõjub igati hästi see, kui ma hommikust õhtuni tegelen õunte korjamisega. Ja ei käi vahepeal kuskil kellegagi trehvamas ega midagi.

Ma saan aru inimestest, kellele meeldib konstantselt oma pesas istuda ja filme vaadata ja kes ei vasta telefonikõnedele. Sest nii on turvaline.
Ma peaksin ka nii. Aga veel ei raatsi. Nüüd kus M ärasõiduni on jäänud vaid 10 päeva. Pärast seda ehk.

Aitab küll. Kui rääkimine ei too head enesetunnet, siis võib sama hästi ka rääkimata jätta.

2007-09-06T11:42:00.000Z

Mul on täna vaba päev, nagu ka järgnevatel mõnel nädalal, mil ma aga vist kooli asemel hoopistükkis tööle lähen.

Kuulan BLK-d, ei viitsi midagi teha. Tuba peaks koristama, aga ausõna, ei viitsi.
Eile õmblesin poole ööni padjakatteid, nüüd näeb elu natuke rõõmsam välja. Sain Tšikilt sõnumi, mis tegi tuju heaks. Ikka on hea, kui ma saan mõnikord oma eksistentsile õigustust ja egolaksu.
Hakkasin ootama detsembrit, kuna tundub nii, et siis on lootus näha oma Väikest Tähekest ja Tšikki... Tjah, kui Muhhamed ja mägi...

Sügis on käes, see morjendab mind pisut. Külmaks läks ka ja soojaks läks jälle taas. Homme hommikul kell 8 on loeng ja ma juba ei viitsi, aga ma lähen ikkagi, sest kuulge, mul ongi ainult üks loeng päevas, niiet... selles võiks ikkagi osaleda, eriti kui seal räägitakse tarku asju.

Mispärast ma ei suuda nautida protsessi, seda ma ei tea. Aga see on halb. Sest ainult protsessil on mõtet, tulemused/lõpp on kõrvaline. Protsess on tähtis. See oleks nagu... ootaks elu lõppu, mitte ei elaks.

Vot siis nii.

2007-09-01T21:04:00.000Z

Ma tahtsin ainult endast märku anda, et ma elan veel. Noh, neile, kes minust huvituvad blogi kaudu. Et ma elan veel...

Hullumajas oli ühel õhtul jämm, Tim jämmis ja mina laulsin ka korra mingis imelikus võtmes Põdra maja, hullumeelse trummariga kahasse. Ta oli nii hoos, et iga kord kui ta lõugas KOPP KOPP, siis minu nägu oli sülge täis. Aga muidu oli päris huvitav.

Mul on masendus. See ei ole midagi uut ega huvitavat. Mõtlen järjekordselt üle. Sest alamõelda ma ei saa.

Mul on plaanid. Ja ma kavatsen neist pikemas perspektiivis kinni pidada. Ehkki mind pani asjus pisut kahtlema mõte sellest, et ma kunagi töötan ehk oma kallite eksklassikaaslaste käpa all. See tundub kuidagi liialt võigas. Aga samas, kui ma ajan oma asja, siis see ei peaks mind kuigi palju häirima. Ma pean lihtsalt oma asja ajama...

Mind segab mõte sellest, et M läheb umbes kahe nädala pärast ära ja ma ei näe teda miljon aastat. Aga seda rohkem saan ma muidugi pühendada end õppimisele, sest... Nojah, mida targemat mul ikka teha on, või?

Ma vihkan alaska magamiskotiga noormehi, kes teevad aknad öösiti lahti, nii et õhemate magamiskottidega neiud end ära külmetavad. Värsket õhku armastan ka mina, aga...

Selleks korraks siis on suvepraksid läbi. Viimane suvepraks sai edukalt läbitud, ehkki viimane arvestus oli rõve ja ma puterdasin ikka üleliia rämedalt. Liiga palju selle õppimise peale. Mitte midagi ei tundnud ära, viskasin huupi neid va pisikesi sitaseeni. Aga las olla. Möödunud ja veel millise hindega möödunud. Rahul täielikult.

Praksi viimane õhtu oli omapärane. Kõik läks jälle mööda. Mind tabas kummaline seisund segatuna kõhuvalust ja kõhulahtisusest ja ma ei saanud eriti midagi aru ka lõpuks. Üritasin õppida, aga sellest ei tulnud eriti midagi välja. Ja siis ma läksin trepist alla Kiisu ja M-ga ja siis ma kukkusin tegelikult trepist alla ja siis ma ütlesin roppe sõnu. Ja lõpuks jäin ma vaatamata imelikule enesetundele magama esikus trepi all pisikese diivani peal. Ja terve öö läbi laperdas mööda põrandat ja kummikuid keskmise suurusega öölane, kes nähtavasti oli oma tiivad ära lõhkunud. Ja nii oligi.

Sees kisub.

2007-08-26T17:48:00.000Z

/Nii-nii see küll ikka oli ja ikka küll jääb veel nii,
mets, niit ja põllud-põõsad, needsamad pilvedki./

Hetkeks tagasi linnas. Ei midagi väga meeliülendavat, sest nii või teisiti ei ole mitte kuskil hea olla.

Eilne esinemine oli väga mööda. Nii mööda, et õudne kohe. Aga samas, vahet ei olnud. Mõneti isegi lõbus. Mitte midagi ei saanud aru. Ma hakkasin vahetult enne lavale ronimist mõtlema sellele, et lugu, mida ma laulan...et...kuidas ma olen suutnud alati õigest noodist alustada, kui Madis enne ühtegi duuri ette ei tõmba ja kui lugu algab nelja pulgalöögiga. Ma ei oleks tohtinud sellele mõelda. Liigne asjade üle juurdlemine ei ole hea.
Sound oli väga kehv. Algul ma kuulsin isegi bassi meeldivalt tummiselt, aga siis läks kõik kuidagi väga viltu. Siis ma ei kuulnud enam mitte midagi. Isegi kõrvatropp kõrvas ei kuulnud ma ennast, veel vähem kuulsin ma teisi.
Ja ma arvasin, et Madis laulab, aga Madis ei hakanud laulma ja vaatas hoopis mulle küsivalt otsa, mistõttu üks lugu koosneski ainult uuuhuuutamisest.

Ma ei saanud midagi aru. Tegelikult ma ei saa siiamaani midagi aru. Ja üleüldse arvan ma, et mul on mingi hälve küljes, sest ma praksis kaotasin pidevalt oma asju. Ja unustasin. Ja mul on tasakaaluhäired.

Eilne päev oli üsna mööda, kui välja arvata ilus hetk, kus ma vastasin ära 9/10 küsitud samblikest ja ainult ühe panin puusse (ega tädi Tiina ka väga palju ei aidanud mu arutlustele kaasa ja ega ma täpselt ka teadnud neid va keemilisi reaktsioone). Aga siiski A- mis on ikkagi suurepärane. Aga muidu... ma avastasin, et mul ei ole kodus midagi süüa (ja vaatamata kahele hommikusöögile ja kahele? lõunasöögile, mis muuseas olid väga korralikud - puder, supp, makaronid jne - oli mul säherdune nälg, et anna või otsad), ma ei leidnud puhtaid sokke ja pidin leppima miskiste triibuliste absoluutselt mitte teemasse minevate põlvikutega, ma ei leidnud puhtaid pluuse ja läksin Väikevenna kapi kallale (aga otseloomulikult, ega riided end ise ei pese ja kui ma nad ikka suures jaos kaasa vean metsa ja nad seal ära trööpan ja kui ma koju jätan mustad riided mõttega, et ah küll ma metsast tulles pesen, siis...). Aga noh, mis seal ikka.

Kontserdilt vedasin end koju, sest mõte oli omadega juba väga sassis. Ja siis ma nägin seda kummalist neidu (vist mu Väikevenna klassiõde?), kes ühel geipeol mu julmalt vastu seina lükkas ja kabistada üritas... ja ta vaatas mind naljakalt (paranoiad). Nojah, kobistasin siis ära koju. Magu oli endiselt nii tühi, et tõmbas juba krampi. Tegin endale selgeks, et pean Statoilini vastu pidama, sest sel kellaajal kippusid kõik normaalsed kohad juba kinni olema. Niisiis ihaldatud salati asemel pidin ma leppima jõleda burgeriga (mis nende pudrupäevade peale tundus kummaline).

Täna veetsin väga viljaka päeva Pisikestega. Ega ma neid nüüd jälle tükk aega ei näe. Sõitsime ratastega ringi, tiirutasime ikka päris palju. Ronisime puude otsas, sõime herneid, kabistasime hobuseid, mängisime peitust jne. Oh seda elu, elukest.

Ja mul ei ole tahtmist minna homme tagasi. Mõnes mõttes oleks olnud lihtsam, kui vahepeal kodus ei oleks käinud, hoog läheb maha niimoodi. Aga samas, hea oli jälle kodus magada (ehkki mitte omas voodis, eks...).
Aga jah, homme hommikul Kiskaga maantee äärde näppu viskama. Kui keegi siirdub lõunapoole, siis oleks hea, kui saaks ühineda.

007-ga sõitmine tundub mulle alati seiklus. Jah. Võttis seest mõnusalt õõnsaks, kui me väikese rohelise bussiga mööda Lõuna-Eesti künklikku maastikku ja üllatavalt käänulisi teid väisasime.
Jah, seiklus.

Elada tuleks tõepoolest siis, kui on suur tahe elada, mitte siis, kui lihtsalt ei julge end ära tappa.

Mind hoiab elus mõte tuurist Bars Biljards Bumerangs.

2007-08-20T17:56:00.000Z

Elu on absurdne.

Võiks arvata, et erinevaid reaktsioone tekitavad erinevad ained. Manustatuna suukaudselt. Aga tegelikult ei ole nii. Kiska küsimus koguse kohta pani mõtlema. Ei, see ei ole tähtis. Ja see ei ole ka põhjus, miks ma eilsest saati aegajalt itsitan. Ja siis jälle julma masendusse vajun. Ained ei ole siin tähtsad, neid on tarbitud mõõdukalt. Täiesti mõõdukalt. Ma tean oma piire ja ma ei välju neist (juhul kui ma tõesti ei taha). Niisiis on põhjuseks elu absurdsus.

Eilne oli sihuke päev, mis oleks väga vabalt võinud olemata olla. Kui öösel mul järjekordselt jõudis kohale, et mu tegevus on täiesti jõle ja ma istusin välja äärekivi peale, tuli Stõmm mu juurde ja ütles, et läheme ära. Aga ma ei jaksanud end välja kiskuda oma harjumuspärasest elu haledusest, mistõttu läks edasine siiski nii nagu ta läks. Mind masendavad inimestevahelised suhted... Kui Stõmm oleks mu kättpidi sealt minema vedanud, siis ma oleks läinud ka, aga tema ettepanek libises minust kuidagi kergelt üle. Eksole, Kiska, sina tunned seda, kui sa tead, et sa ei pea, aga ei suuda end sellest vaatamata kõigele välja tirida. Ja siis on tarvis, et keegi teine tiriks, kas pole?
Midaiganes.

Ma kaotasin kuulumistunde, mistõttu tundsin end tänasel lindistamisel halvasti. Ja kõige muu pärast tundsin end ka halvasti. Ja selle pärast tundsin end halvasti, et mu kotis oli mingi rõve lähker, mis paistis olevat minu oma, aga ma ei tahtnud end sellega üldse mitte seostada. Aga ma seostusin vaatamata kõigele sellega ja tundsin end seetõttu ka halvasti.

Päeva päästis kaherattalise pehme nurrumine aia taga. Läksin välja masinat paitama ja ajasin mõne sõna juttu B-ga. Jah, ma olin just eilsest saati mõelnud B-le helistada/kirjutada/joonistada, et küsida, kuidas tal läheb. Aga ma ei saanud sellega hakkama. Ma ei osanud seda kuidagi küsida. Ja seest tegi soojaks, et ta hetkeks mu juurest läbi hüppas. Ise. Ja siis ta jälle tõmbas oma putukalaibase kiivri pähe ja nurrus masinaga metsa poole. Soe.

Mu nina hakkas eile verd jooksma. Ta ei ole seda teinud umbes 20 aastat ja see oli omapärane. Avastasin lampi põlema pannes, et mu käsi on verine. Siis mõtlesin, et kust see veri võiks tulla ja avastasin, et see tõepoolest tuleb ninast. Ja ma ei saanudki aru, kas mu nina oli pindmiselt katki läinud (mis on äärmiselt tõenäoline, sest ta hakkas mul täna lindistamise ajal roppu kanti valutama) või siis on tegemist klassikalise ninaverejooksuga... Aga see ei oma tähtsust tegelikult. Lihtsalt, mõtlesin selle peale.

Homme kerge kuivainete šoppamine, ülehomme jälle praksi. Natuke võtab seest keerama juba, sest algne praksivaimustus on kokku kuivanud erinevatel põhjustel. Aga mul on hea meel vähemasti selle üle, et ma saan Kiskaga koos praksis olla. Ikkagi hea...

Lähen Ti-ga pead jahutama, veerema õhtupimedusse. Kiirused on küll pisikesed, aga natuke puhub ka nii tuul mõtted peast ära.

Ma loodan, et elushoidvad hetked ei kao.

2007-08-18T20:33:00.000Z

Mulle tuli meelde, kuidas ma ühel sügis(?)õhtul sattusin bussis kokku Marioga. Mario, kelle kõrvale ma ühe testi ajal sattusin istuma (ainus vaba koht mitte just psühholoogiliselt kõige paremas asukohas) ja kellele ma midagi ette ütlesin. Sest ta teadis kõike peale selle ühe asja. Ja ma tundsin vajadust seda talle öelda.
Niisiis kerge jalutuskäik läbi mingi kummalise sadava olluse. Ja ta ütles, et tal ei ole kodu.

Mulle tuli see meelde.

Ma olen taas kord omandanud mingi kummalise seisundi. Ainult et nüüd on natu teistmoodi. Ma tean, et see läheb ükskord üle - üks aasta, kaks aastat, midaiganes, aga see läheb üle (päevaks või paariks, kuuks, aastaks, aga see läheb üle kasvõi korraks). Ja nüüd olen ma rohkem kohastunud.

Mulle meeldib jälgida kõikvõimalike droogide mõjusid. Mõju avaldumist. See on naljakas. Ja kui see tervist ei rikuks, siis ma viiksin läbi mingi korralikuma uurimistöö. Aga nii ennastohverdav kui onu Taavi räägitud nõukogude meditsiiniteadlased olid ma ei ole.

Rahutus on sees. Ainult et see rahutus ei saa mitte kuskil ja mitte kuidagi maha laetud. Ja siis ta istubki niimoodi sees. Tahab nagu välja, aga ei saa. Ja siis ma teen mingeid kummalisi hääli, mis ajavad selle maja meessoost isikuid miskipärast närvi...

Kõik, mis ma kirjutan, tundub väga... mitte... sobilik/usutav/tõeline/mitteollatahtev.

Ma mäletan seda, mida Ka ütles siis kui me keskkooli läksime.

Ja siis?

Surnukirstul viisteist meest, hõissa ja pudel rummi!

2007-08-18T16:37:00.000Z

Tundsin end oma uues kostüümes hästi, rahvas vahtis järele, kaotasin ruumilise maailmapildi tänu silmaklapile ja pidin Ti-ga tegema kaks korda peaaegu avarii. Aga läks õnneks. Mul on head pidurid, Ti-l on hea tasakaal.

Kui minu vanemad oleksid minu sünnipäevapeo ajal avalikult niimoodi käitunud nagu eilsel peol käituti, siis ma oleks suureks saades nad lihtsalt julmalt ära mürgitanud. Elame, näeme. Mis saama hakkab, seda saame teada umbes....ehk 6-7 aasta pärast kui kätte jõuab puberteet. Palju õnne, mina toetan kahe käega lapsukesi.

Minu lapsepõlv oli roosiline. Okkaid tajun ma alles praegu. Igapäeva pisiasjad, mis teatud kontsentratsioonis muudavad elu ja takistavad mingist hetkest elamist. Minu traumad avalduvad sellena, et ma ei suuda otsustada. Ka mitte kõige väiksemat asja. Näiteks seda, millist jäätist ma peaksin poest ostma. Ja siis ma ei otsusta. Ja siis ma ei osta.

Mul on hästi üksi olla.

Eile vaatasime Ti-ga filmi. Mina jäin teise filmi ajal magama, tema vaatas edasi.

Väga sügise tunne on. Selline jahe õhk tuli äikesega. Enne oli kesksuve lämbe tunne. Mis meeldis mulle lihtsalt selle pärast, et see oli lämbe kesksuvi. Praegu on... nagu esimesse klassi mineku tunne. Puhas sügis. Puhas elevus. Puhas nukrus.

Natuke on ärevust järgmise praksi pärast. Sest see on viimane. Ja sest see tõotab tulla raske, sest ma ei jaga seal üldse matsu. Aga ma tarbin juba materjale ja üritan olla asjalik.

Ikkagi on hästi üksi olla. Seda vist ei leevenda kunagi mitte miski. Võibolla ainult see kui ma rasedaks jääksin, siis ma tean, et 9 kuud on ikka üks tegelane minuga :D Või kui ma paelussi või mõne muu kodulooma mõõtu parasiidi saaksin...

Krt, nüüd ma mõistsin Kaelkirjaku lugu.

Ootan, et...

2007-08-16T14:53:00.000Z

Ma sõitsin proovimise mõttes mööda R majast. Noh, kui ma nii või teisiti pidin sealkandist koju tulema, siis mõtlesin, et mis tunne tekib. Ei tekkinud tunnet. See oli hea.
Tegime Bussiga "filmiõhtu", vaatasime õppevideot Alatskivi rockfest 2007. Üldplaanis, oli parem kui ma arvasin. See tähendab, ma ootasin hullemat. Aga enam-vähem oli kokkumäng ja kohapeal kuulatuna võis see isegi päris tore olla. [Ehkki nagu mulle juba enne kommenteeriti, loo lõpud vajusid ära ja seda oli ka videos kuulda.] Kõrvatropist oli kasu. Mõnes mõttes parem kui monitor (vähem tehnikat vahel, mh).
Kiska nägi tõepoolest stiilne välja. Pole ime, et Pisikesed temast pöördesse läksid.

Järeldus videost: meil kõigil on mingi haige komme näppida meeletult palju oma juukseid.

Elu vajub jälle ära.

Tim on tagasi kodumail, trehvasin temaga üleeile. Käisime M-l külas praksis. Rohkem seda teemat ei käsitle, ajalugu vaikib. Eile jõudsime siis tagasi Linna, pesime Timi auto ära, siis ta viskas mu proovi, siis käisime Heikkit tee pealt ära vedamas ja läksime uuesti proovi. Tim käis Treffi rahvaga võrku mängimas ja lõhkus ära oma püksid. Kapitaalselt. Aga vähemasti sobis see hästi eelnevalt Koera poolt lõhkirebitud ja porise särgiga.
Õhtupoole pidime veel hängima minema, aga ei suutnud midagi välja mõelda ja väsimus oli ka. Selle pärast läksimegi lahku. Igaüks oma koju.

Homme siis lindistamine. Kapsasupp termosega kaasa.

Sügavat filosoofiat panna enam ammu ei oska. Selle pärast ei pane kah. Vaatan hoopistükkis oma D.B.-d, joon arbuusimaitselist aura vett (mis sellest, et pärisarbuus on köögis laua peal), söön ära oma kohukese ja katsun mitte rohkem mõelda.

/Elu on siiski nii kaunis, punane päevamoon,
mõtlen, ja aeglaselt klaasi päris põhjani joon./

Metsamehed

2007-08-10T16:09:00.000Z

Metsamehed on toredad.
See maja, kus me pesitsesime, oli täis igasugu huvitavaid asju.
Liina leidis sahtlitest kondoomipakikesi. Teleka kõrval oli peale soomekeelsete loodusajakirjade ka alasti Homo Sapiens Sapiensiga pildiajakirju. Ja filmikollektsioon Robin Hoodiga.
Poisid tegid endale kerge filmiõhtu. Jõime Kiskaga köögis teed kui kuulsime kõrvalttoast mehade jõhkraid naerupahvakuid, millede sekka kostis /öine hümn peaaegu sõnatu, või kui, siis rõhulissilbiline/ ja mingil hetkel ka soov, et äkki võiks filmi vahetada.
Jah. Siis ma kujutasin ette, kuidas külmal talveõhtul tulevad jahimehed metsast, nülivad oma kitsekesi ja siis keedavad endale kuuma kakaod, mida nad rõõmsalt joovad toas, kus on alati jõulud ja jäävad malbelt filmi saatel magama. Idüll.

Tänane proov oli vaatamata Stõmmi äraolekule hea. Päike teeb lolliks.

Kahepaiksed ja roomajad

2007-08-09T12:10:00.000Z

Mõnepäevane praktikum möödus meeldivalt. Äärmiselt tore oli. Hommikused mõnetunnised jalutuskäigud ärkavas metsas. Kohtumine metskitsede ja -sigadega, palju jälgi (hunt, rebane, karu, kährik, ilves, mäger, metskits, metssiga, põder), nülgimised, lõksutamised, peesitamised puie all.
Mu järjehoidja läks küll ussitama. Ja ega endagi sooles just kuigi meeldiv tunne pole. Sai täna hommikul endale küüslauku sisse köetud nii et proovi hüpates mainis Stõmm, et ma ei pea suudki lahti tegema, et ta seda aroomi tunneks. Aga mis sa ikka teed, kui tead, et igasugustel loomakorjustel oled nii pealt- kui altpoolt karvkatet keelega üle tõmband ja... Ja laibakärbsed tegid ka oma töö. Niiet väike küüslaugu-pipraviina kuur kulub vist küll ära. Ja ma veel imestasin, miks mu kõht pidevalt valutas ja tühi oli seal... Eks ikka paelussist, solkmetest, toksoplasmoosist...
Niisiis läks praks ikka väga täkkesse. Tulin tagasi rikkamana kui sinna minnes.

Tulime Liinaga teisipäeva õhtul juba ära. Lihtsalt tekkis korraks tahtmine jälle linna omade keskele tulla. Ehkki ka seal oli äärmiselt meeldiv... Hakkasime kella veerand seitsme ajal hääletama. Roppu kanti vedas, sest seal ju sõitis umbes 2 autot päevas läbi. Ja sel hetkel kui me põõsaste vahelt välja kargasime, läheneski kohe 2 autot, millest üks meid peale võttis ja ära viis. Oleksime võinud sõita nendega Põlvasse, aga otsustasime Moostes maha minna, et mööda Räpina maanteed edasi põrutada. Sain helistada Kiskale, et ta meie haisva nastiku tee äärest ära võtaks (otsustasime, et selle loomaga koos ei oleks vist hääletamine kuigi tulemuslik, sest ta tõepoolest haises) ja juba tuligi auto, mis meid koju sõidutas. Mugavalt, kiiresti ja lõbusalt olime kodus. Sõidukestus tund aega, buss logistab üle pooleteise tunni ja bussid käivad sealt üldse väga müstilisel kellaajal kord päevas. Niisiis, väga põnev.

Kõmpisin maantee äärest koju, pakkisin end lahti, harutasin jalad saabastest välja, pesin, sõin ja kobistasin ära linna. Sain M-ga kokku, istusime tema uues "kodus", mis iseenesest ei olnudki väga hull. Toast välja minnes tekkis vaid selline kooli/vangla/psühhiaatriahaigla tunne. Pikk kollane kumisev koridor, mille otsas paistab valgus. Kinnine osakond.
Magasin ühikas ja nautisin WC suure akna peal hommikut.
Sain kokku Ti-ga, ostsime vajalikke asju, sõime üleliia palju jäätist, M ajas omi asju, siis trehvasime temaga ka jälle, läksime Ti juurde. Loom on tõbine ja kuumaga oli tal paha olla. Aga õhtupoole sai temagi eluvaimu sisse ja käis ja nühkis end igale poole nii et ma olin täiesti karvane.
Magasime I-s, meenutasime mingeid kummalisi asju, mis ajasid naerma. Hommikul läks M oma praksi, mina jäin teed jooma ja suutsin isegi pannkooke küpsetada (ma ikka üllatan end... hakka või nende praksidega oskama süüa teha...).

Nüüd siis tulin proovist, tegelesin sõnadega, printisin kõik kenasti välja. Pedantsus... Õhtupoole on grillimine. Kellelgi tuli jõle mõte hankida mingi mölakas suur grill, mis võtab enda alla umbes 10 hektarit. Et siis... ega midagi, ma grillvorstitan siis need parasiidid välja. Ja loodan sellele, et inimesed, kes minuga lähipäevadel lävivad (Bussi rahvas, karvased-sulelised), suudavad leppida sellega, et enne kui ma vaatevälja ilmun, lööb kõigile ninna vänge küüslaugu ja pipraviina lehk.

Tulge kõik Alatskivi rokile, luban, et sellel päeval ma küüslauku ei söö.

2007-08-03T15:16:00.000Z

Eilne öö möödus koos Ti ja Pisikesega telgis magades. Ja enne seda vorstikesi praadides. Üllatuslik moment oli see, kui mu telefon helises ja ette lõi nime B. Ta küsis, ega ma juhuslikult I-s ei grilli ja kui ma ütlesin, et jah, siis mõne sekundi pärast tagurdas mööda tänavat Pirukas platsi. B istus hetkeks me juurde ja siis kappas ta jälle edasi. Tööd tegema. Öösel kell 11.

Natuke jahe oli telgis. Aga ikkagi hea.

Täna oli jälle proov, Ti käis ka kuulamas-Potterit lugemas. Eriti Kiire Lugu on Eriti Lahe Lugu. Tõmbab suu irvesse ja /paneb vere vemmeldama/. Jah...

Homme metsa. Kaugele, kaugele. Peaaegu Peipsi äärde. Lootust vist ei ole, et sealkandis ujuda saab, aga igaks juhuks võib end selleks ette valmistada.

Viis päeva hommikust putru. Mul on hea meel.

Hakkan hoopistükkis filmi vaatama. Joon teed, söön paar küpsist ja olen õnnelik. Igasuguste asjade üle. Mainin siiski ka seda, et ... sitaks nõme on :D Elu on maksimaalselt absurdne.

2007-08-02T08:19:00.000Z

Tänast päeva alustasin hallitama läinud kukliga, mille ma suhteliselt ära sõin enne kui ma avastasin, et tal on hallitus küljes. Üldiselt...ta maitses küll naljakalt, aga ma ei osanud karta... Minu uhiuues seeneraamatus on öeldud, et seentest kahjustunud toiduaineid ei maksa tarbida.

Eile olin peaaegu asjalik. Õigemini vist isegi päris asjalik, arvestades seda, mille kõigega ma ka ei tegelenud. Käisin šoppamas, mängisin lastega mänguväljakul, enne seda käisin M ja Anni juures kolimist vaatamas, siis käisin J juures, pärast mida läksin M ja Anni juurde tagasi. Siis käisime poes, tegime lahkumispidu. Siis helistasin S-le kaugele maale ja pärast veerandtunnist vestlust kui jälle tuppa läksin, avastasin, et pool rahvast on lahkunud ja M on poolkoomaunes. Siis saatsin M ja Anni ühikasse, millest saab nende uus "kodu" ja kappasin ise kodu poole. Helistasin veel tee peal B-le, mõtlesin, et äkki tal on tahtmist filosoofiat ajada, aga ta vist oli miskil üritusel, igal juhul ma ei kuulnud mitte midagi, katkestasin kõne ja lihtsalt lisasin kiirust, et käbedamalt magama saada.
Telekast näidati CSI kriminaliste, mille üle mul oli hea meel. Siis ma kustusin.

Täna on mul halb meel. See ei ole eriti teretulnud, kuna just täna pidi olema Suurte Tegutsemiste Päev. Aga... läheb üle, läheb mööda.

Nüüd aga hambad likku, riided selga ja ise proovi. Homne esinemine jääb küll ära, aga seda rohkem on aega keskenduda Alatskivile. Eks?

Ja ülehomme jälle praks.

2007-07-31T17:16:00.000Z

Kas armastus on see, kui ei suuda inimesest lahti öelda, ehkki ma teda vihkan?

Ma tunnen end populaarselt. Ma saan sõnumeid inimestelt. Aga sellest ei juhtu midagi. Sõnum on sõnum, päriselu on päriselu. Päriselus on mul ainult mõni inimene. Seltskond. Päriselu inimesed ei saada sõnumeid. Päriselu inimestega kohtun ma päriselus.
Aga ma ise ka saadan sõnumeid ja üritan näidata Inimesele, et ma ei ole teda unustanud. Aga sellest ei muutu midagi. Ei tema, ega minu jaoks. Ma tean seda. Sest ma jään ikkagi ainult sõnumiks või telefonikõneks ja ei saa mitte millekski rohkemaks. Võibolla selle pärast, et ma ei olegi kunagi midagi rohkemat olnud kui nägu seltskonnas, seltskond haiglas, sõnum jõulude ajal.
Minu jaoks on need sõnumid ka suhteliselt alati ainult sõnumid. Aga ikkagi on hea end petta, lugedes kesköösel saabunud sõnumit, et mulle mõeldakse. Rämpstoit on vale. Ma tean seda ka.

Laupäeval järgmisesse praksi. Tegelikult võiks öelda, et ma mõnesid inimesi isegi...tahaks natuke trehvata. Ja eriti meeldib mulle see, et Kiska hoiab mind igasugu pahedest eemal. Ja seal on jälle ehk tegevust. Ja poisid pidid pillid kaasa võtma. Ja ma võibolla võtan ka. Aga natuke ei taha ka minna. Natuke ei taha minna seltskonna pärast, ehkki ma neid ikkagi pisut näha ihkan. Ikkagi omad. Omad, ehkki ma olin algul skeptiline. Ikkagi omad.

Kurguvalu läks ära, asendus nohu, pea- ja kõhuvaluga. Pole mitu päeva tegutsenud. Ainult õhtuti-öösiti tööd teinud. Homme võibolla hakkan mõistlikuks. Aga ma ei anna lubadusi.

2007-07-29T21:52:00.000Z

/Olla elus, ses on õudset riski.../

Pisikesed tulid jälle.

Mu kõri paistetas üles ja hääl kadus. Selleks korraks on minu laul jällegi lauldud, ma arvan, nii võib öelda. Tekitab mus pisukest tigedust. Aga olgu...

Tegin tööd. A ütles, et see võtab umbes 3 tundi. See võttis umbes 2 korda kauem aega. 6 tundi kopipeistimist võttis käe valusaks.

Mu peas kasvab mõte. Loodan, et ta ei hääbu järgmiseks aastaks. Loodan, et ta ei hääbu.

Eilne öö oli maksimaalselt mõttetu. Mis sellegi kohta rohkem öelda.

J-J oli hea. Ja ME oli ka hea. Järv, nuumamine, peesitamine, uniuniuni ja rongisõit.

Tahan, et keegi kiidaks takka, lükkaks minema, toetaks küljest ja hõiskaks rõõmust, kui ma mindud ja tehtud saan. Aga nii ei ole.

Täna on halb päev, sest CSI-d ei ole. Ma ei saa enne uinuda.

Ma olin populaarne, mulle helistati ja kutsuti folgile. Ma ei läinud. Polnud plaanis ja ei tõmmanudki eriti.

Sügis tõotab tulla põnev. Viimane selline sügis. Praeguseks.

Ma pean välja mõtlema, kuidas kõige odavamalt ja paremini lõpetada kolm eriala kahes kõrgkoolis... Õahh...see nõuab mõtlemist.

/Me valguse soojus tooja,
tal laulgem kiitust, sest rõõmudest tulvil on meel.
Me Päikene, Päikene, sinuta hukkuks ju kõik, hukkuks ju kõik.
Sa armastust tiivustad ja viljakust virgutad
ning tee avad õnnele./

2007-07-23T20:11:00.000Z

Niisiis eilsest õhtust, jah?
Läksin M juurde, istusime M ja Anniga aias. Olime. Ajasime lolli juttu. Käisime poes, ostsime süüa ja juua, sõime ja jõime. Ajasime lolli juttu. Ja kui ma kasutaks seda sõnavara ja kui ma tooks ära kõik käsitletud teemad, siis hakkas kallitel lugejatel lihtsalt paha. Ehk siis ma ei tee seda.
Saime selgeks, miks on tarvis günekoloogi. Noh, selleks, et kui puudulikust seksuaalelust kinni kasvanud avaused hakkavad häirima, siis lähed ja lased end günekoloogil augustada. No...nagu see, et kõrvarõngaid pead pidevalt kandma, muidu kasvavad augud kinni.
Aga nagu ka kinnikasvanud kõrvaaukudega, võib ka muude asjadega toimida koduselt, ehk siis auke saab taastada ka käepäraste vahenditega... Uhh, rõvedaks läheb...

Läksime linna peale lällama natuke hiljem. Üritasime majakatusele ronida, aga me kolm tüsedat tütart ei suutnud ronida ega miskit ja leppisime siis künkaga. Nägime Heikkit ja tema kaht kaaslast. Aga siis nad läksid minema.
Meie läksime Z-i, pissile ja korraks istuma. Parim hetk oli siis, kui seal lasti britnispeersi. Kõik laulsid rõõmsalt kaasa. Võigas oli. Siis tuli uni ja kadusime koju magama.

Täna hankisin omale mikrofoni, üritasin hankida seljakotti, aga sellest ei tulnud midagi välja ja käisin koos M-ga "ratsutamas". Saime kahe peale kena poni. Mina muidugi sain kohe alguses hirmukrambid ja keeldusin loomale lähenemast. Hiljem saime muidugi kenasti läbi temaga. Kui aus olla, siis ta oli äärmiselt kena ja armas (noh, nii pealtnäha vähemasti), südamliku pilguga. Isegi väga ei hakanud vastu ega miskit. Kuigi jah, ilma kerge motiveerimiseta teda just paigalt ei saanud algul...
M üritas seal paindeid võtta ja täitsa tuli välja. Kerge ristluutöö jne jne. Mina logistasin nagu jahukott (ehkki M ütles, et ei olnud väga jahukott, täitsa ilus pardiistak oli) ja jalad olid meeletult krampis. Kole oli sõita, liiga palju rahvast ja kergelt tigedad hobused (kes tahavad kohe teise hobuse kanni hüpata hammastega kui liiga lähedale lähed) olid kenade noorte neiukeste käes, kes kaelad õieli lihtsalt istusid seal seljas ja juhtimisega end väga ei vaevanud. Mis tähendas, et tuli jälgida nii seda, et ühelt ega teiselt poolt mõne tigekala kätte ei jääks ja et oskajatele ette ei jääks ja et ise saaks ka hakkama. Liiga frustreeriv kogu see värk. Aga ponu oli tore, lõhnas nagu hobune ja ikka on hea teada, kui su jalgade vahel on pool hobujõudu. Jah...

Liiga raske masekas on... Uhh... Ülehomme võibolla J-J-i, vahepeatusega P-s. E juba küsis, kas me hääletame. Aga vot see selgub tegevuse käigus.

2007-07-22T13:30:00.000Z

Tjah.
Kui mul ei oleks ekstrakiire, siis pajataksin rohkem. Aga praegu ruttan sööma-duši alla-M kokkusaamisele jne jne jne. Jah, M on jälle Linnas.
Aga eile. Eile oli üks hea päev. Ja kui oskaks, räägiks sellestki pikemalt. Aga praegu siis nõnda palju, et istusin Nirtiga Botayas ja pugisin jäätist, ajasime filosoofiat, arutasime Nirti eluplaane, siis läksime Z-i, kus sõime, leidsime sealt Kalle Kiretapja, lisandus veel tegelane nimega Janar ja nõnda siis olime. Siis mul tuli mõte minna Jõe äärde, aga ühines minuga ainult Kiretapja, sest Nirti ei tohtinud külmetuda ja jahedaks kiskus ka juba ja hilja oli. Niisiis haaras Kalle miskise peedi, millele oli peale kirjutatud semi sweet ja see pani mõtlema selle üle, et mis kurat siis see sweet on kui see juba maitses...nagu ta maitses.
Aga väga palju ei rüübanud. Lihtsalt istusime. Kalle laulis mu tungival nõudmisel natuke üht-teist ja tõestas, et ta tõesti "ei pea viisi", eksole... Siis hakkas külm, võtsin ta oma nahksesse embusse, nii palju kui sündsus lubas ja nii palju kui ta mahtus, aga mingil hetkel tal hakkas väga külm ja väga uni ja ma jalutasin teda pisut kodu poole. Siis hüppasin oma kaherattalise selga ja põrutasin I-sse, kus mind ootas Väikevend koos Seemuga. Nad olid väga ära lakkunud, jumala eest, kuidas inimesed ei oska mõõdukalt tarbida.
Ja rohkem ei olnudki...

Nüüd lippan.

Ja teinekordki, Nirti. Teinekordki.

2007-07-20T19:48:00.000Z

/Punased on silmad. Küll on lämbed ilmad. Ja ma teen tööd, ma teen tööd, ma teen tööd./

Natuke tegin hommikul tööd, natuke tegin praegu mõni aeg tagasi, kuni aju ei võtnud enam arvuti lollitamisi. Eks ma hommikul jälle vaatan. Piisavalt nüri, et mitte suuta asja teha järjest rohkem kui kolm tundi.

Igasugu asju on ajada. Ma tunnen end asjalikult, tahaks nagu midagi teha, samas ei taha ka.
Tundub kiire, tegelikult väga ei ole. Lihtsalt on mõned asjad korda tarvis ajada.

Ma ei viitsi mõelda, mistõttu ma seda ka ei tee. Ei ole tarvis. Koormab liigselt aju.

Nukker on.

Ti-l oli käre pohmelus. Käisime väljas, sõitsime kaherattalistega, käisime nagu naiskadele kohane, kingapoes. Sõime Ti tahtmisel Statoili burgereid. Uhh... Ma küll käisin välja, et võtaks midagi mõistlikku, kui juba sööma peab...aga olgu. Häbenen, Kiska :D Aga õnneks tuleb kohe varsti järgmine praks ja küllap siis elu saab jälle ilusam olema.
Ti oli ikka ägedalt kapsas. Poes nägi ta päris halb välja, tegin talle ettepaneku enne värskesse õhku (või wc-sse) minna, enne kui ta kõik kingariiulid täis oksendab. Aga ta ütles, et ta ei kavatse oksendada. Ja ta ei teinud ka seda.

Midagi tarka öelda ei ole. Selle pärast ei ütle ka.

Ülesaamine ja Alasaamine

2007-07-19T21:09:00.000Z

Mulle tundub, et vaatamata sellele, et olen linnas veetnud rohkem aega kui kuskil mujal, siis...ometi on tsivilisatsioonituse tunne. Ja täna kui läksin endale pükse šoppama, tundusid linnatänavad kuidagi...linnalikud. Mitte harjumuspärased. Ehkki ma ei ole sugugi kaua ära olnud.

Käisime Ti, Kiisu ja Stõmmiga metsas. Mustikal. Hambad, sõrmed, huuled, nägu, püksid ja muud asjad, mida ma praegu nimetada ei oska, on/olid sinised. Ma korjasin vähe. Ma ei suutnud kuidagi paigal püsida. Aga selle eest tegid Stõmm ja Kiska suurepärase töö.
Stõmm oli üldse kuidagi eriliselt äksi täis, temas pulbitses energia, mille arvel ta tahtis veel kella poole kahe ajal öösel jooksma minna. Aga lõpuks ei läinud. Jõime hoopis rahustavat vaarikavarreteed.
Parkisime end praktikabaasi juurde. Sest seal oli lõkketegemise võimalus. Telgi panime püsti umbes pärast kella kümmet. Ja siis läksime sauna. Kaks noormeest kütsid seal ja küsisime luba ühineda. Käisime ka ujumas rabajärves. 20 cm pealmist kihti oli soojem kui 36 kraadi. Allpool oli meeldivalt jahe...ei julge temperatuuri pakkuda, aga igal juhul ei küündinud see kuidagi 18 kraadini. Selles olen ma kindel. Meeldivalt tume vesi, kus päikesevalgus suudab tungida väga väikesesse kihti. Meeldivalt tume... Jah, tekitab paanikat. Kui ma hüppasin saunast vette, leidsin ma end kuskil hõljumas ja see ei olnud meeldiv tunne. Ei põhja allpool tunda, ega valgust ülevalpool näha ja miskipärast võtab see alati meeletu aja, enne kui ma jälle ninaga õhku saan tõmmata... Niisiis...näha ei olnud midagi. Oli ainult üks suur must ja mina selle keskel...
Poisid tassisid meile pärast saunatamist lõkkepuud ka. Saime lõkke üles kõigest kahe tikuga. Ohhoo...saavutus. Istusime ja jõime seal nendega teed kuni vist kella kaheni öösel, siis pugesime telki. Ti jäi magamiskotiga välja.
Umbes poole nelja ajal hakkas vihma sabistama. Hõikasin välja Ti-d, aga ta ei teinud häält. Oletasime, et ta on rõõmsalt saunas sooja käes. Tõmbasin telgiukse uuesti kinni ja üritasin magama jääda, aga välgud sähvisid nii, et telk oli seest maksimaalselt valgustatud. Kole oli. Ja vihm oli nii tugev, et katus hakkas lõpuks läbi laskma. Ja siis me otsustasime ka oma asjadega välja kolida. Pakkisime käbedalt asjad ja kappasime järve äärde katuse alla. Ti oli seal ja mitte saunas. Pugesime siis magamiskottidesse ja põõnasime seal vahelduva eduga 5-6 tundi. Pärast lühikest äikest tõusis päike ja paistis meid soojaks. Lõpuks hakkas nii palav, et võtsin pooled riided seljast ja peesitasin nõnda.
Pärast tugevat vihma oli raske tuld üles saada. Kui Stõmm tüdines minu ja Kiisu asjatutest pingutustest, siis ta tuli ja süütas ise lõkke. Oskuslikult. Pole midagi öelda.
Käisime seenel, siis veel paar tundi mustikal ja kobistasime siis jälle linna.

B saatis tol telgis magamise ööl sõnumi. Küllakutsega. Aga kuna ma olin metsas, siis... Jäi nii nagu jäi. Millest on kahju, sest mulle tundub, et tal ei ole kunagi aega ja kui see aeg siis ükskord tekib... Nojah. Aga las ta siis olla.

Täna üritasime proovi teha, aga teine mikker ei võtnud elu sisse, mistõttu jah... jäi seegi nagu jäi. Ja üksi lauldes kõlas küll äärmiselt veenvalt see lugu. Ei mingit energiat. Aga ajan selle madalrõhkkonna süüks.
Ühel päeval lähen poodi ja hangin isikliku mikri. Vot nii.

Aga nüüd siis CSI ja jäätis.
Tööd on küllaga, sellest peab end kuidagi läbi närima.
Tunnen end asjalikumalt, aga hapuks läinult. Ja nii ongi.

Põletajad

2007-07-16T19:40:00.000Z

On suhteliselt tobe, et nüüd, kus täitus 10 aastat, ei ole neil enam kodu. Lihtsalt niisama. Niisama lihtsalt. Aga ma ei oska selle kohta midagi öelda. Ma tean ainult, et seal peatus aeg. Niipalju kui ma seal olin, ei olnud ajal tähtsust. Mul on kahju sellest, kes seda tegi...kui ta kätte saadakse.

Buss esines küll. Kokku mängiti 3 ja pool lugu. Esimese loo poole peal läks Madisel keel katki, varupilli ei olnud, keelevahetamine ei õnnestunud kuigi edukalt. Seni kuni Madis üritas keelt vahetada, tegime Stõmmi, Kiisu ja Heikkiga ühe loo. Siis ma rääkisin rõveda anektoodi, millest julgelt kolmveerand kuulajatest või isegi rohkem, kindlasti aru ei saanud. Ja ma teadsin, et nad sellest aru ei saa. Aga sellest ei ole midagi. Sest ma ütlesin enne anektoodi rääkimist, et see on rõve anektoot.
Siis võttis Madis Stõmmi pilli ja tegime veel ühe loo ja siis tegid Madis, Kiisu ja Heikki veel ühe loo. Siis sai aeg otsa. Korraldaja tuli viimase loo ajal mulle rääkima, et pole viga, et kõigil on halbu päevi ja et tegelt on Buss ilgelt hea bänd ja talle väga meeldib ja et üleüldse, sellest kõigest pole midagi katki. Nojah...õppetund eluks. Tuleb õppida välja vingerdama.
Aga minu õppetund jäi ära. Ma lootsin tegelikult kuulda Madist laulmas ja üritada sellest õppust võtta. Aga eks siis teinekord... Küllap jõuab.

Pärast mitte just kõige plaanipärasemalt kulgenud kontserti viskasin Kiisu oma kaherattalisega kodu poole ja ise kulgesin I-sse. Sõitsin Jõe äärde. Istusin seal umbes kaks tundi. Lihtsalt olin. Ja mõtlesin elu üle järele. Sellele, et minuga on selles kohas käinud ainult 2 inimest...

Ti ühines hiljem, ajasime poole ööni juttu, kuni ma täielikult ära väsisin ja lihtsalt ühel hetkel talle enam ei vastanud... Teemad olid tõsised. Eks iga vähegi normaalne inimene saab lõpuks elust traumad.
Hommikul panin ta bussi peale, kobistasin ise tagasi I-sse, lugesin raamatut, pistsin jäätist ja olin muidu rõõmus. Siis tuli uni ja keerasin end tooli peale kerra. Ärkasin üles umbes 15 minuti pärast kui ma enam oma jalga ei tundnud.
A tuli ka hiljem sinna, ajasime tööjuttu ja teaduse juttu ja koolilõpetamise juttu. Tulevik oleks mul helge, kui ma vaid ise oleks käpp, kui ma vaid ise tahaks. Aga minu probleem seisneb selles, et... teate, ausalt, mind ei vaimusta laboritöö, no tõsiselt. Ma tahan päikest ja õhku ja... Mitte standardtemperatuuri, -õhuniiskuse ja -õhurõhuga ruumis kopitada. Aga nähtavasti ma siiski teen seda. Sest... seni, kuni ma ei ole välja mõelnud, mida teha, siis pean ma lihtsalt tegema. Seda, mis mulle ette söödetakse. Ja nii on ka hea. Vähemasti mingi ettekujutus elust ja vähemasti mingi kindlam sissetulekuallikas. Ja ettekujutusi ning sissetulekuid läheb ikka ja alati tarvis.

Üritasin välja otsida metsade tuleohutuse andmeid. Kaart ei tahtnud avaneda, mistõttu sain ainult lugeda, et homse päeva jooksul tõuseb metsade tuleohutus kohati isegi kuni IV astmeni. Kuna ma kaarti ei näinud, siis ma ei tea, kus see "kohati" paikneb. Mistõttu tuleb ikkagi vist ainult kuiva leiba närida. Aga sellest pole midagi. Vot selle tõttu ongi priimus hea, et tegemist ei ole väga sellise...kontrollimatu ja lahtise tulega, mis viskaks sädemeid. Aga kuna me läheme ka ainult kaheks päevaks, siis... Tjah.
Niisiis, homme mustikale. Ja seenele. Ja pärnaõisi korjama. Tagasi sinna, kus me eelmisel aastal viibisime. Ilusasse kohta. Armsasse kohta. Sinna, kus põdrad on mustikasilmsed ja karud jätavad oma jälgi. Sinna, kus herilased teevad oma pesi vesistesse kraavidesse ja puujuurte alla, nii et neisse saab meeldivalt sisse astuda. Sinna, kus pidavat olema kõige rohkem ja kõige tigedamaid rästikuid. Sinna, kuhu saab eksida. Sinna, kus on metsad suured ja vanad. Vot sinna me läheme.

Leidsin endale sobiva kirjanduse. Minu siiamaani suht põgusad tutvused hispaania kirjanikega on olnud äärmiselt meeldivad. Nii ka nüüd. Pool raamatust on läbi. Lühike ja tabav. Ebameeldivad teemad. Äratundmisrõõm. Jah...äratundmisrõõm. Võibolla on tõesti kirjandust tarvis ka selleks, et juhtida tähelepanu me vigadele, selleks, et ehk natuke maailma paremaks muuta. Ei tea. Mind see paremaks ei muuda. Aga juhib mu tähelepanu taas kord sellele, mida ma tean, aga ei tunnista. Ja mida rohkem mu tähelepanu sellele juhitakse, seda tõenäolisem on see, et ma ükskord ka asju endale tunnistama hakkan ja seetõttu ka midagi muudan. Aga eks seda ole näha...
Elu saab ilusaks siis, kui ma jälle inimesi/inimest armastama hakkaksin. Aga ülemäära lootusi ei maksa ka hellitada. Elu on kaugeks jäänud. Aga küllap kõik laabub, iga asi omal ajal. Lõppeks on mu elu ju ikkagi ilus. Mida ma siis ta kallal vingun. Läheb jah päevas paar korda eluisu ära, aga... tuleb siis jälle tagasi mõneks ajaks. Ja nii kaua, kui eluisu tagasi tuleb, nii kaua on vist kõik hästi.

Teeksin siinkohal ka kerge ülevaate etendusest (või kasutati selle kohta sõna näidend, või hoopis lavastus?), aga ma ei vaeva end. Nirti andis kogu teemast juba piisavalt hea ülevaate ja minu asi on lihtsalt peaga noogutada ja takka kiita. Lähen lihtsa vastupanu teed ja üldistan, et minu arvamus ühtib täielikult Nirti omaga.

Head ööd teile. Homme keedame teed Valeriana officinalisest ja sööme Pastinaca sativa juuri. Ja kui laksida tahame, siis miks ka mitte Anthriscus sylvestrise juurikaid... Eks siis näis.

Elu on Geranium robertianum

2007-07-14T21:20:00.000Z

Või siis on elu harilik raisamatja, kuidas kellelegi.

Eile jõudsin. Stõmm tuli ja võttis meid oma neljarattalisse ja tõi ära koju.
Ma ei viitsi pikalt pajatada sellest, kuidas elu-olu oli. Kes teavad, need teavad, kes tahavad, need küsivad, kui viitsin, räägin millalgi pikemalt. Ainult seda ütlen, et viisi ümisev noor rebane jooksis meile peaaegu otsa, me püüdsime putukavõrku hullumeelse muti (hmm...vot see tuli nüüd küll väga kahemõtteline, ei olnud taotluslik), jagasime maja perverse mehega, kes kutsus meid pidevalt paadiga sõitma ja me olime luuserite rühmas ehk reedelgi veel, kui teised olid juba lahkunud, passisime meie ikka onu Matiga veel seal, rõõmsalt kuuekesi. Elu oli ilus, elu oli meeldivalt tegutsemist täis, pinget ei olnud.

Ma ei tahtnud tagasi jõuda. Seekord mitte. Hea meelega oleks seal metsades ringi tatsanud veel ja veel. Ma ei karda seda kohta. Seda kohta mitte. Sest see on mulle enam-vähem tuttav. Ma tean, et seal on metsad suured. Aga ma tean ka, et need metsad on mulle kodu. Öösel just sinna hea meelega kolama ei lähe üksinda, aga midagi hullu seal ka ei ole. Ja kui ma rajalt kõrvale astusin ja ringi ekslesin, siis ma ei kartnud ka. Ja jõudsin jälle tee peale tagasi.

Linnas hakkas aga jälle jauramine pihta. M oli kah üheks päevaks siinkandis käimas, saime kokku ja muidugi lahjendasime Mäel ja Jõe ääres õlut. Ann koos kellegi mehega olid ka. Muidugi tuli onu Politseinik ja luges meile sõnad peale. Et ei tohi. Ja küsis, kui vanad me oleme. Ja küsis dokumente ka. Hea oli näha, et nad tegid tööd, mitte ei lonkinud niisama. Aga näod olid neil küll tülpinud.

Esmaspäeval võibolla Väikevenna ja Seemuga päevasele rattamatkale. Nädala keskel Kiska ja Stõmmiga mustikale ja raba äärde karusid kiusama. Ma loodan, et sest kõigest saab asja. Nojah, ma tõepoolest loodan. Sest praegu on veel kerge tegutsemishoog sees, ehkki jõudu napib isegi püstiseismiseks, rääkimata jalgrattaga ringi uhamisest või pikkadest retkedest metsas. Jõuetus, aga ma panen selle ilma süüks ja ütlen, et kõik läheb mööda.

R on kaugel maal, täna üle pika aja sain tema blogi lugeda. Natuke torkas, palju oli infot ja meele tegi rahulikuks ja rõõmsaks ehk... Vot siis pilusilmset...ära siis taifuuniga kaasa lenda.

Aitab ka. Homme päev. Buss esineb, plaanis vaatama-kuulama minna. Nii üldhariduslikul eesmärgil kui lihtsalt seltskonna mõttes. Loodan, et end õigel ajal voodist välja saan.

Muidugi tikub masendus vägisi peale. Või noh, ta pole ära läinudki, eks... Aga mis seal ikka... Vahet nii või teisiti ei ole.

Jah, elu on Geranium robertianum...

/Tunne on tekkinud, tunne ei kao/

2007-07-07T20:47:00.000Z

Vaatasin internetist laulupeo klippe.
Kuidas juhtub nii, et praktiliselt 100 000 inimest korraga pisaraid poetavad. Et 100 000 inimest ühel hetkel ja ühel ajendil nii liigutatud on.
Olgu, kuidas on, aga... nii peabki ja see on See, mis meid päästab kui elu kisub kraavi.
Ma tahan olla osa sellest. Olla ise liigutet ja panna kuulajaid miskit tundma.
Ma olin osa sellest. Kaua aega. Ja liiga kaua aega tagasi.

Tõesti, ei ole eriti kasu sellest, kui ma kitarre saatel õhtuti miskit unelaulukest joristan ja siis küsitakse, et jõujõu, miks sa kuskil üles ei astu, miks sa midagi avalikult ei tee. Aga...kas siis nii saab? Ei saa ju. Ja see ei oleks See. Asjast oleks tolku ainult siis, kui ma ise looks. Aga ma ei loo. Vahet ei ole, kas ma korrutan endale pidevalt, et ma olen looja või korrutan endale pidevalt, et ma ei ole looja...see ei muudaks. See ei ole selline asi, mida võiks uskuma jääda. Ja kui ka uskuma jääda, siis mõlematpidi on see halb. Oled Looja ja usud, et ei ole, siis lood endale sahtlisse. Aga hea asi on see, et kunagi tuleb see ikkagi välja. Pole Looja, aga usud, et oled, siis lood mingit saasta ja oled veel selle üle räigelt õnnelik. Ja usud loodu väärtusess ning oled pahane, kui seda vääriliselt ei hinnata. Niisiis mõlematpidi halb...

Ah, mis ma siin ikka vingun. Elu võiks eksole ka palju haledam olla. Aafrikas lapsed nälgivad, mina ajan endale E tehtud kirsikooki näost sisse, kogun rasva järgmiseks praktikumiks.
Ja selle loomise ja mitteloomise jutu peale peaks hoopis minema ja oma Pillile pai tegema ja viimaks ometi Bachi ära õppima. Selgeks tegema ja mõistlikult mängima, mitte haledalt kobistama...

Tõesti, aitab küll. Peaks hoopistükkis magama. Päeval tegin võimsa vea ja jäin magama, mistõttu loomulikult praegu enam magada ei saa... Uhh...

Lelle

2007-07-07T08:32:00.000Z

Ära käisin.
Stõmmi isa sõitis stiilis, et mööda Tln maanteed otse ja siis tekkis tahtmine teha vasakpööre kohalikku hoonesse ja ... noh, ma arvan, et kõige paremini kirjeldab seda pööret järgmine: kässar põhja ja rool keerlema vasakusse suunda, kässar maha ja täiskäigul parempööre.
Ei. Väga põnev oli...

Lõpuks istusime rõõmsalt platsil, Stõmmi ema ja Timiga. Stõmmi isa rokkis terve õhtu lava ees. Kust kurat ta selle energia võttis, seda ma ei tea. Ma ikka arvasin, et mul nooremad jalad ja rikkumata kõrvad, aga... no näed, ei suutnud eriti.

Pidu iseenesest oli tore. Kahjuks võttis sõit aega umbes 3 tundi, tegime peatusi, ja BLK jäi kuulmata. Samas, üritusi tuleb veel ja küllap kuuleb sedagi.
Vaiko Eplik oli va tropp ja ronis täispilves peaga lavale. Tegi tervel bändil ilgelt margi täis. Rahvas ei viitsind isegi hüpata. Kakerdas seal lava peal, tegi paarituva jõehobu hääli, ime et pill käes püsis. Lavalt ära minna ta ka ei tahtnud, sest tal käisid luulud, et ta on nii lahe ja rahvas täiega armastab teda. Vale puha...pooltel kindlasti oli tast kopp täiega ees. Kuradi mõttetu mees. Ja teda veel reklaamiti välja kui põnev ja omapärane muusik... Einoh, omapärane tõepoolest. Teinekord võiks mitte üle tõmmata. Eile oli küll iga suvaline võsabänd ka parem kui Eliit... Hehee, Eliit tõepoolest.

Tõbine Peni oli päris hea. Väga lahedalt kõlas, kõik oli suurepärane. Tähendab, kindlasti ei olnud suurepärane, aga rahvasse ei olnud neid kõiki kalasid kosta ja aru saada neist, niiet läks täkkesse ka asendustrummariga. Ta kolkis ikka päris kenasti. Ja küllap neid trummareid on maailmas küllaga. Kui mitte neid, kes kohe kõike oskavad, aga neid, kes on võimelised arenema ja põhiline, neil on tahet. Peni, kolista mööda muusikakoole ja sa leiad endale selle õige.

Kokkuvõtvalt, teema oli äge. Kui oleks pisut rohkem jaksu, tahtmist ja aega, siis võiks ka kauemaks pidama jääda, sest tõesti, see üks õhtukene lipsas nii käbedalt käppade vahelt läbi. Aga jätame siis teiseks korraks.

Timiga läks jälle nilbitsemiseks. Pidev toidu suhutoppimine teineteisele. Algas sellest, kui Tim üritas mind Twixiga lämmatada Türi maksimarketi ees. Vat siis tekkis küll hetkeks magusaküllastus :D
Tim tarbis lõppeks liialt palju õlut ja hakkas jälle kergelt lolli juttu ajama. Selleks hetkeks kui Raske Rukkis lavale ilmus, oli ta omandanud eriti nilbe oleku ja siis me seal kommenteerisime lauljat. Ja sõime rukkiburgerit. Raske rukki burgerit...
Mulle meeldis hiljem autos see, kuidas Stõmmi esivanemad rääkisid Raskest Rukkist... Seda oli hea kuulata, eriti pärast seda, mismoodi meie Timiga seda kõike kommenteerinud olime...

Terve tagasitee olin ma täielikus koomaunes. Millest oli kahju, sest põnev oli kuulata eesistujate omavahelist vestlust...tõesti, väga...kuulamistväärt. Aga uni niitis, ma ei ole ennast ikka veel korralikult välja maganud ja tundub, et ega eriti ei maga ka, sest esmaspäeval on järgmine sõit.

Täna plaanisin teha jalad seinal päeva koos ropu marjaõgimisega.
Korilus...

Hehee, taimede arvestusel oli ikka väga...väga kummaline. Illi andis vapustavaid vihjeid. Istusin ja näppisin sarapuu lehte ja ei suutnud ajudest kuidagi välja pigistada tema ladinakeelset nime. Illi siis küsib, et mida ma sügisel teen sarapuuga. Et mis tegevusega ma tegelen kui ma sügisel metsa lähen. Ma ütlesin, et ma ei tea, sest ma ei ole kunagi metsas käinud. Ta vihjas ja vihjas ja vihjas, aga mina olin mõtlemisvõimetu. Oleks ta küsinud, et mis olid 10 000 aastat tagasi põliste eesti asukate põhitegevused. Siis ma oleksin vastanud, et küttimine ja korilus. Ja korilus oligi õige vastus, see, mida ta ootas.
Corylus avellanus.

Aitab küll. Täna siis tegelen puude all, puude kohal ja nägupidi põõsastes korilusega.

Oma kärsa sain ka enam-vähem terveks. Apteegineiu lohutas mind, et noh, kui see tõesti mingist taimest tuli, siis võib neid ville veel tekkida. Ja andis mulle põletusevastast salvi. See vist töötas.
Niiet, lapsed. Isegi kui tegemist ei ole sossnovski karuputkega, siis ei maksa oma nina toppida ka teiste putkede õitesse. Ja juurtesse. Ja lehtedesse. Sest hirmsad asjad juhtuvad siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Käid ninaga korraks määramas ja siis pikutad kärss püsti päikese poole ja ongi sul päikesepõletus käes. Ja nii ongi. Niisiis tuleb end taimedest kaugele kaugele hoida ja mitte kunagi metsa minna, see on kõige kindlam.

Homme pakin jälle kotti, seekord olen targem ja jätan teise paari püke maha ja minnes kannan saapaid.

Kõik

Mängurhülged

2007-07-05T21:19:00.000Z

Läheb ikka natuke aega, enne kui ma taastun. Igalt poolt vaatasid täna vastu Tilia cordatad, Fraxinus excelsiorid, Campanula rapunculoidesed ja Plantago majorid ja mediad. Läheb aega.

Tänane päev oli peaaegu sama mõttetu kui eilne. Ehkki täna sain ma oma mõttetust rohkem valida. Mul oli rohkem valikuvõimalust olla mõttetu.

Sain rahvaga kokku. M ja Ann ja Tim ja Elin. J tahtis ka kokku saada, aga lõpuks seda siiski ei juhtunud. Ma eelistasin talle oma kalleid. Jõudsin kuskil poole 12 paiku koju. B juurest hüppasin läbi. Viisin talle üllatusmuna. Ajasime juttu. See oli hea. Ehkki alati on see siuke... raske. Raske on juttu ajada, kuidagi raske on B-le ligi pääseda. No ei pääse noh. Selle kohta võiks öelda, et kui ei pääse, siis järelikult pole tarviski. Aga kuidagi, ehkki on keeruline, siis miskipärast tõmbab ikkagi. Nähtavasti selle pärast, et sellist inimest pole varem veel kohanud. Pealtnäha...tundub selline nagu tundub. Ma ei tea, mis ta sügavuti on. Aga pealtnäha võin ma öelda, et sellist inimest pole veel kohanud. Ja mulle meeldib see. Ja nii ongi. Mõnikord on hea trehvata, see paneb mõtted alati mingis suunas liikuma...

Priiduga peaks trehvama. Ma olen selle koha peal säherdune jobu... Ma tahan, aga... Ma kuidagi ei saa kunagi sellega hakkama. Aga tema jaoks pole eriti ju kasu sellest, et ma ta peale mõtlen. Sest mõelda võivad ju paljud, aga kui paljud tegelikult olemas on... Mis kasu sellest on, kui ma mõnikord helistan ja räägin temaga natu juttu. Sellest ei muutu mitte midagi. Sest tegelikult mind ei ole olemas...

Kiskaga sai praksis aetud elufilosoofiat läbi kondenspiima ja hommikuse pudru. Jah, loomulikult, kõik just nii ju ongi. Ma lihtsalt... palun, eks, ma ei taha seda kõike endale tunnistada. Sest siis mul hakkaks veel halvem. Ma olen teadlik asjadest, ma ei oska asju muuta ja selle pärast ei taha ma neid eriti välja ka öelda, sest see kõlab kõik nii totralt ja ajuvabalt ja mul endal hakkab sellest kõigest veel rohkem paha olla. Ja selle pärast ma tahtsin väga nägu pudrukaussi peita kui teema ebameeldivaks kiskus :D

Aga Kiisu, sina oled küll kohe rõõmsamaks ja roosamaks läinud. Alates Ässast ja kevadekuulutamisest on vist... elu natuke paremaks läinud? Põnevamaks? Lihtsamaks? Kuna iganes ja miks iganes asjade seis muutus, vahet vist ei ole. Põhiline on see, et hea on näha, et sa ajad hommikuti endale putru näost sisse ja ei joo kohvi. Ja tead, et ei pea. Ja et sul on valikud, iseenda teha. Ja nii vist ongi hea, kas pole?

Assa juudas... Praegu tuli jube tunne. Muhu Naise sünnipäevast ja sellele järgnevatest sündmustest. Ja sellest kevadest. Ja... Ma ikkagi mäletan seda hommikut. Seda ühte ja ainust hommikut, kus ma ärkasin üles ja ei mõtelnud midagi. Sest mul oli hea olla. Olla hetkes. Seda ei ole eriti juhtunud, et ma suudaks hetkes olla. Aga...tol hetkel jäi ainult see tuba, see rahu, rõve tunne kõhus ja päike paistmas ja sel hetkel jõudis kätte kevad.

Tjah...inimestega kohtumine, Kiska...khmm... Valus teema eks :D

See on nii naljakas, et kohe kuidagi mitte ei saa paigal olla. Ja kui olla kuskil lennus, siis tahaks hoopis paigal olla. Ja miks närvid praksis üles ütlesid, oli see, et igasugune väline kipub kõvasti kõigutama, kui sisemiselt ei ole seda... hmhh... ma ei taha siia kohta öelda tasakaal. Sest mulle ei meeldi see. Aga... mingid asjad paigas, mingid asjad selged, enda jaoks ära mõeldud. Kodu.
Ma ei ole ennast vist üsna ammu kodus tundnud. Iseenesest mulle meeldis seal, kus me peatusime see 8 päeva. Mulle meeldis see rammestus, millega ma öösiti magama läksin, sest ma jäin praktiliselt kohe magama ja ei mõtelnud. Siin ma ei taha jälle magama minna... Ehkki väsimus on suur.
Täna ei saanud oma CSI-d ka vaadata :D Sest Vennal on Mario külas ja nad vaatavad filmi. Keerasid endale siin salatit kokku ja hävitasid liitrite kaupa jäätist. Mario on äge. Kui mul peaks olema veel mõni vend, siis ma võtaks tema hea meelega oma vennaks. Minu meelest peaksid sellised tegelased püsima kenasti kodumaal ja kenasid linalakkasid võrgutama ja palju kauneid eesti lapsi soetama ja ilusat pereelu elama. Mitte minema kuskile kaugele võõrale maale sõdima. Mina ei kujuta endale ette, et temasugune malbe ja muhe tegelane võiks püssi kanda. Veel vähem kujutan ma ette, et siuke mees, kes poole öö ajal külmkapist maasikajäätist võtab ja mahedalt küsib, kas ma tahan ka, et siuke mees võiks sellesamase püssiga inimese pihta tulistada. Võõral maal sõdida. Võõra maa inimesi tappa. Aga... eks... ju siis on talle seda vaja. Põnevust, või ma ei teagi mida... Tunnet, et igal hetkel võidakse sulle pomm alla panna ja... siis sind lihtsalt enam ei ole. Aga ma lihtsalt ei kujuta ette, et sellised noored mehed kuskil võõras kõrbes oma eludega riskivad... Ja ma ei suuda mõista eesmärke... Okei, eesmärgid on alati üllad, nad kaitsevad rahu (kuidas kaitstakse rahu püssidega?). Aga... nad on võõrad, neid ei taheta sinna. Kaitsku rahu või ma ei tea mida, kohalike jaoks jäävad nad alati okupeerijateks.

Ma tahaks lahti saada sellest va mölapidamatusest. Lihtsalt... ma... mul on tunne, et inimestel jooksevad kõrvad juba virtsavett.

Homme oli plaanis Lellele minna. Tim lubas kaasa tulla, eks me siis näe, kui vaimustunud ta hommikul on kui ma talle helistan. Kummalisel kombel ta isegi mäletas, et ma talle Lellest rääkisime ja ta isegi mäletas muidki asju. Seda nimetatakse arenguks või millekski...

Uhh...jälle see tunne. Heh, Naerutädi ütles, et mingite hetkede otsa ei tohi istuma jääda, vaid tuleb mõelda, kuidas saada uuesti mingit head tunnet kätte. Noh näiteks... käisid korra uisutamas ja tunned ennast jube hästi tänu sellele. Ja mitte mõelda selle peale, et oh, küll oli tore, vaid minna uuesti ja saada reaalselt see tunne kätte. Või midagi sellist. Aga... Selle tundega on natu teistmoodi, sellist tunnet ei saa kuidagi teistkordselt kätte. See on üks ja ainulaadne ja sellele ligilähedast eriti ei ole. Ainus, mis päästab mõtetest on see, kui peale tekib teistsuguseid ja rohkem tähelepanu tõmbavaid tundeid.

Ükskord olid mul plaanid. Ma teadsin täpselt, mida ma teen ja kuidas mu elu edasi kulgeb. Aga... nüüd ma enam üldse ei tea. Ei, ma tean, enamik minuvanuseid ei tea mitte midagi. Aga... mõnikord on seda lihtsam taluda. Praegu on seda suhteliselt raske taluda.
Tjah, mind kadestati, sest ma teadsin täpselt, miks ma midagi teen ja mida ma täpselt tahan. Nüüd...nüüd ma ei taha midagi. Vist. Aga palju parem on kulgeda, kui on teadmine, miks kulgeda ja kuhu kulgeda. Siis tuleb kulgemine pisut paremini välja.

Sõgedat juttu ajan juba... Lihtsalt... Mõned asjad, mis said praksis räägitud, jäid kummitama. Neid ei saanud lõpuni räägitud, neid ei saanud lõpuni arutatud. Tegelikult ma tundsin, et ega ei tohiks ka... Sest...igaühel on oma elud ja... niuksuda mingite asjade üle päevast päeva ei ole just kuigi kena... Aga...ikkagi.

Ja Kiska, nüüd ma tean sinust kõike. Sinu kõige intiimsemaid asju :D Pane tähele. Ja see pole veel kõik, ees on veel kolm praksi. Küllap ma saan ka teada need asjad, millest sul endal aimugi pole.

Viljunud Fragaria vesca

2007-07-05T00:47:00.000Z

Kell on neli hommikul. Jõudsin just tagasi oma esimesest suvepraksist.
Ma arvasin, et ma viitsin sellest kõigest kirjutada, aga vist ei viitsi.
Viimased neli tundi olen ma olnud hästi õnnelik. Mitte hetkekski ei kadunud see jõle naeratus mu näost. Sõitsime väikese rohelise bussiga juga vaatama. Ja merd. Ja sealt koju. Jah, 007 haaras meid pisut pärast kella 12 bussi peale ja ööpimeduses oranži kuu saatel sõitsimegi Eestimaad avastama.
See sai läbi. Mis on äärmine kergendus. Täielikult persekukkunud praktikum oli see. Nii persekukkunud, et isegi kõige targemad murdusid. Minu lagi jõudis kätte üsna neljandal-viiendal päeval. Aga alles siis tegelikult kõik see rõõm pihta hakkaski. Ei, ma ei pea normaalseks, et ka tõsiselt targad inimesed ainult 2 tundi ööpäevas magasid, et kogu oma kupatusega valmis jõuda. Ja see pani muretsema neid, kes ei olnud nii targad ja kes ikka oma 5-8 tunnikest täis tahtsid magada. Omamoodi tore oli ju öösel kella kolmeni üleval istuda ja taimi kleepida, aga samas... Ei, see ei ole päriselt minu jaoks.
Eile oli üsna kõige õudsem. Kui ma kella 9 paiku õhtul tundsin, et ma kohe hullun ja selle vältimiseks pidasin maha pika telefonivestluse M-ga ja kõndisin maha päris tüki maad maanteest, siis see oli alles algus. Tagasi jõudes leidsin eest Kiska, kes oli ka hullumas. Vedelesime saali põrandal ja ajasime elufilosoofiat, kuni ühel hetkel meil tekkis hülgetunne ja tõsine tunne, et me peame jõudma pesitsuspaika, milleks antud hetkel oli duširuum. See muutus lõpuks elu ja surma küsimuseks, me pidime jõudma duširuumi. Ja te ei kujuta ette, kuivõrd raske on edasi liikuda, kui sa oled ainult üks suur ussike, kes vonksleb mööda maad, kasutamata õieti jalgu ja üldse mitte käsi. Ja kõige kummalisem on see, et keegi meid ei märganud, kui me tegime retke saalist duširuumi. Asi päädus sellega, et me visklesime täisriietuses duširuumi põrandal, ülevalt alla sadamas sooja vett. Siis tuli mõistus pähe, võtsime riided seljast, pesime need puhtaks ja ennast muidugi ka. Siis läksime õppima.
Aga ka see pole veel kõik. Kella kaheteist paiku öösel tuli õppejõud ja teatas, et me teeme natuke valesti asja. Muidugi see info liikus läbi ma ei tea mitme inimese, mis tegelikult kõige rohkem närvi ajaski. Täielik infosulg. Me ei teadnud kunagi, mida ja kuidas me tegema peame, ainult seda teadsime, et meilt tahetakse teatud asju saada ja teatud hulgal ja teatud ajaks. Ja siis mul viskas katuse ära ja ma hüppasin õppejõule täiega turja. Mispeale ta ütles, et ei maksa närvi minna, et asi pole nii hull. Ja mina lõugasin, et mis mõttes pole hull, et mul on vaja ära teha asjad, aga kui info ei liigu ja keegi ei räägi mitte midagi, ainult tahetakse asju saada, siis ajab ikka närvi küll, et inimesed ööde kaupa istuvad üleval ja katsuvad omadega valmis jõuda ja siis viimasel öösel tullakse ja mainitakse ühele inimesele, et ahjaa, tegelikult käib vormistamine ikka teisiti. Nojah... Aga siis ma sain aru, et kui inimesele järsku turja karatakse keset ööd, siis sellest midagi tegelikult ei juhtu ja siis ma kappasin hoopistükkis üle heinamaa maantee peale, istusin maha ja ulusin nutta. Kui see oli tehtud, läksin tagasi ja vormistasin oma asjad ära. Mõtlesin endale selgeks, et saagu mis saab, mina teen oma herbaariumi nii nagu teen ja see 250 taime käigu kus kurat. Tean nii palju kui tean, tunnen ära nii palju kui tunnen, mina olen oma osa teinud, nahast välja pugenud, taluvusläve ületanud ja tänane päev oli tänu sellele märksa toredam. Ehkki mõttetu. Sest konkreetsus puudus ja kõik lihtsalt passisid, et kunas vastata saab. Umbes kella 2-3 alates istusime kenasti ja ootasime, aga Kiska sai oma asjad vastatud alles kuskil 11 paiku õhtul. Ja nii oligi.
Lõpuks ei olnud asi nii hull. Aga hull oli teadmatus ja organiseerimatus, mis tegi õppimise äärmiselt keerukaks. Mul ei ole midagi õppimise vastu, aga kui seda normaalselt teha ei lasta, siis ma muutun närviliseks.
Ma arvan, et ma sain kogu selle asja kokku B, mis on tohutult imelik. Sest kui ma neid 250 taime, millest ma heal juhul teadsin ladina ja eesti keeles ehk umbes 60-70 ja ära suutsin tunda ainult... väga vähe, vastasin, siis... see oligi stiilis, et vähemasti 1/3 teemast läks suht kanni. Aga vihjete peale ma muidugi arvasin ära.
Kõige tobedam asi, mis ma vastamise jooksul tegin, oli see, et ma pakkusin vaarika siberi karuputke pähe. Mispeale õppejõud ütles, et vaata nüüd ometi. Ja mina jõudsin järeldusele, et tõepoolest ei ole absoluutselt võimalik, et sarnase õisiku otsa võiks mõni vaarikas tekkida.
Üldse ma ütlesin seal imelikke asju. Aga mu eesmärk oli lihtsalt end läbi vedida. Lihtsalt läbi saada, sest see oli ajud juba nii kuumaks võtnud, et õudne.

Värskendav oli see, kui täna õhtul kiiruga asjad pakkisime ja Kiska haaras kitarri ja hakkas tinistama ja me läksime välja ja mina läksin üle heinamaa ja nägin siis suurt oranži kuud ja hõikasin Kiskale, et ta tuleks päikest vaatama. Ja siis vaatasime. Ja siis läksime otsime kärnkonni, et neid lakkuda...või paitada, või mai tea. Ja siis kostus juba 007 ja tema armas roheline buss, mis meid sealt ära viis.
Kodu.

Ma tean, et ma võin täna rahus magada oma 8 tundi mõtlemata, et see on liiga palju magatud ja ma ei jõua oma asjadega valmis. Ma tean, et ma võin ärgata kuna tahan. Jah...võibolla see teadmine on värskendavam kui uni iseenesest.
Väsimus on suur.

Jah, väsimus oli nii suur, et ühel päeval heitsin ma end seal köögis aknalauale (noh nii umbes 60x30cm suurus) ja magasin seal väga sügava une ära. Ma ei kujuta ette, mismoodi ma sinna mahtusin, veel vähem kujutan ma ette, kuidas sellises asendis on võimalik sügavat und magada. Aga kuna ajud olid nii ära keenud ja keha kõik valus, paha olla jne, siis see toimis. Kael jäi küll kangeks, aga pärast oli värskem olla ja suutsin jälle kella kolmeni öösel toimetada.

Praksielust ei olnud eriti juttugi. Pidev õppimine toas. Tubane tegevus, et oma asjadega valmis jõuda. Ja sellest kõigest taastumine võtab omajagu aega. Aga taastume kindlasti ja mälestused jäävad küll pisut ehk sapised, aga ometi head. Selles olen ma kindel.

Ja ma ei kukkunud naisena läbi. Vastupidi, ma suutsin vaaritada päris söödava rabarberikoogi, mida üks noormees kommenteeris nii armsasti, nagu asjatundja. Ja eile viskas ka kopa ette kogu sest õppimisjurast ja kütsin siis kaks plaaditäit kaneelirulle, mis läksid kah nigu soojad saiad. Vot nii... Jah, vähemasti naisena ma läbi ei kukkunud. Ja viimaks ei kukkunud ka üliõpilasena läbi. Kõik loksus paika, ehkki see paikaloksumise hind oli meeletu. Tõsiselt meeletu.

Aitab küll. Täna ma magan. Üle pika aja. Normaalselt.

Võibolla reedel Lellele.

2007-06-26T05:14:00.000Z

Laulupidu.
Läheneb. Ja jälle patuselt ei osale ma seal. Ei esineja, ei vaatajana. Ja iga korda kui ma kuulen midagi uudistest, loen internetist või kuulen muidu asjast räägitavata, kõrvetab sees. Sest ma tunnen, et ma peaksin seal olema. Aga mul ei ole koosseisu. Üksikesinejaid sinna ei võeta. Ja kõik minu selleaastased seltskonnaotsingud jooksid liiva. Sest isegi laulupeo nimel ei ole ma suuteline mingis x seltskonnas neid laule õppima aasta-kahe vältel. Ka mitte poole aasta vältel.
Vist juba kas teine või kolmas kord, kus ma osa ei võta. Viimati oligi üheksandas klassis, kui K tuli ka kontserdile ja see tegi elu veelgi ilusamaks. Pärast kontserti oli hää niimoodi tagasi sõita. Väsinud, magamata ja loppis näoga kuskil bussipinkide peal kõveras K süles.
Ja laulud olid ka tol aastal maksimaalselt kaunid. Ilus maa läks kordusesitusele. Meie Ma-ga seisime ühendkooride ajal poistekooris ja kaugel eemal oma häälerühmast (kuna lastekoorid räigelt meie ette jooksid ja me ei pääsenud läbi rahva enam omade sekka. Aga üürgasime ikka oma häält, nii, et poistel meie kõrval sassi läks. Ja ilusad valgetes ülikondades lipsustatud poisid näppisid meie rahvariietatud kanne ja viskasid tikke krae vahele. Ja umbes veerand kogu sellest rahvahulgast laulis kõik pausid sisse, sest nagu ikka, on umbes pooled laulupeolised sellised, kes tulevad ja vahivad suu ammuli, ega neid parasjagu suurel ekraanil näha ei ole. Aga kõigele vaatamata on kena mõelda...
Ei, meelde tuli, ma käisin Tartu laulupeol ka 11. klassis. Aga mingit tunnet küll ei tekkinud.

Eile müttasime Kiisu ja 007-ga mööda poode. Kõigepealt sõitsime 007-ga taasturavisse ja sel ajal kui tema lõbutses trenažööridel, arutasime meie Bussis asju. Siis käisime kartulite järel. Ostsime kotitäie kartult. Ilusas kohas need kartulid kasvasid... Ja koera kõrvad olid äärmiselt armsad.
Edasi tegime linnatiiru, mille lõpuks oli meil Bussi tagumine ots täis erinevaid konserve, suppe, kastitäit leiba ja muud nipet-näpet kraami.
Küll sel mehel on ikka hääd närvid... Ausalt... Mitmeid tunde mööda maailma ringi tiirutada, et osta kokku erinevaid suppe, erinevaid konserve ja muud kraami...see on ikka karm teema ju. Isegi karmateema ei vabanda siinkohal välja :D Ka karmavennad ei suudaks mu meelest seda taluda. Ei, igatpidi...hmm...imetlus/imestusväärne. Aga mul on hea meel. Kiisu.

Homme praksi. Tükiks ajaks eemale neist va telekatest ja arvutitest ja muudest saatanast asjadest. Tükiks ajaks. Ma loodan, et see tükk aega sisaldab tõepoolest endas vaid kahte puhkepäeva ehk siis ma loodan, et mul jagub pärast esimest praksi veel jõudu käia Lellel. Puhkus seegi, aga teistmoodi puhkus. Aga tegelikult kardan ma kõige rohkem, et mul kaob tahtmine ära ja ma ei viitsi endale kohe uuesti kotti selga tõmmata. Eks näis... Eks paistab...

Konstantne kõhuvalu. Ma arvan, et see on ühekülgsest toitumisest - jäätis ja maasikad. Sekka mõni tass teed. Praksis saab ehk kõik korda... Peakski kogu aeg nii normaalselt sööma. Oleks meel rõõmus ja muidu hea olla.

Ma olen täna kahtlaselt varajane, kell kaheksa juba üleval nagu naksti. Aga nüüd lähen teengi endale mõned võileivad ja kütan teed sisse ja siis helistan M-le, et küsida, kus ta on ja mis ta teeb, et siis veel kokku saada korraks, sest vaevalt, et me suvel teineteist nii väga näeme (kui mina olen ära, siis olen mina ära ja kui tema on ära, siis on tema ära) ja sügisest jääb aega ainult kuni Veneetsiani ja siis ta läheb. Nii see elu on.
Peaks hankima endale mehe, keda ma kuhugile minna ei luba ja kes siis ei lähe ka :P ja järjest lapsi, et pidevalt oleks mõni nii väike, et ilma minuta hakkama ei saa. Ja siis mul oleks pidevalt seltskond ümber. Seltskond, keda mina kontrollin...

2007-06-24T15:27:00.000Z

Krt, see supiköök tekitab konstantset saamatuse tunnet.
Aga ma vähemalt üritan... Võin end lohutada sellega, et teised isegi ei ürita mitte.
Kuidas ma kogu kraami instituudi juurde saan, seda ma ei tea. Aga selle peale ma ei mõtle ka. Mina olen kirju laiali saatnud nii et vähe ei ole. Keegi võiks appi tulla nüüd.
Minus ei ole korraldajasoont. Ma olen alluja.

Sõitsime Vennaga metsa vahel ringi. Sattusime konni vaatlemast kuskile tõsisesse padrikusse, kus pressisime end koos sõidukitega läbi okste. Suht rõve oli. Viimaks jõudsime lagedamasse kohta, kus haises meeletult. Sealt kulges rõõmus virtsaojake. Ma arvasin, et see laut enam ei tööta... Ja kui töötabki, siis ei peaks ju ometi nii kaugele selle mõju ulatuma... Nojah.

Tegin laskumise. Kombekalt (kuna ma esimest korda suht püstloodis alla sõitsin) vaikselt ja rahulikult. Vend ajas omale jõhkra hoo sisse ja kadus. Kui alla jõudsin, avastasin ta sipelgapesast. Ta ei võtnud kurvi välja. Sipelgad olid suht kurjad ta peale. Ja Venna särk oli neid täis. Üritasid hammustada ja klammerdusid vihaselt ta särgi külge. Nii vihaselt, et neid oli raske särgi küljest lahti saada. Läksime ära.
Natuke käbisõitu ja trikitamist. Hea oli.
Pärast vitsutasin pannkooke kondenspiimaga. See ei olnud tervislik.

Ma ei viitsi mõelda. Kahjuks autopilooti peale panna ei saa, sest selleks peab autopiloodi kõigepealt valmis progrema...
Igasugune inimallergia, mitte kedagi ei taha näha.
Aga küllap kõik laabub. Ma lihtsalt...üritan mitte hammustada...

Eilne jaanilaupäev kulges rõõmsalt perekeskselt. Möödas on jällegi need ajad, kus sai ringi trallitud, öö otsa üleval oldud, sõpradega öises metsas tuiatud, üle lõkke hüpatud ja end vorstist surnuks söödud. Kõik on toredalt vallalised ja ükski sugulane või tuttav ei avaldanud soovi ühineda. Ise ka ei viitsind kutsuda. Sõin mõned vorstid, jõin Väikevennaga ühe Kuldse ja meeletus koguses limonaadi ja läksin pisut pärast keskööd magama. Taustaks mängis Hillar Palametsa Islam.

Kartul võtab õied külge, vaarikad lähevad punaseks, maasikad ongi juba valmis (metsaalune lõhnas, äkki praksis saab ka süüa), kirsid kõlbavad süüa... Niiet nähtavasti on kõik nahka pandud selleks ajaks, kui ma ükskord metsast tagasi jõuan.
Aga küllap seegi laabub.

Head jaani.

2007-06-22T20:31:00.000Z

Kiikasin oma pangaarvet üle pika aja (pole nagu olnud põhjust vaadata, kui seal konstantselt ilutseb 8.32.
Nojah... Aga siis mainis A poole sõnaga, et ta tegi just tõlgetest vahekokkuvõtte ja küsis, kas olen kätte saanud. Üllatus oli suur. Niimoodi ostan ma ka endale varsti auto... Või siis...bussipileti :D

Igal juhul, ma olen siin üritanud vahetevahel ka midagi kirja panna, aga alati on segajad peal. Nagu ka praegu...

Homme jaanilaupäev. Tjah. Ilus elu. Lõket ja värki, eks näis mis saab.

Käisin täna Treffi lõpetamisel, andsin lille. Nüüd ei ole enam jäänud kedagi, keda tunneks.

Eile istusime Anni ja M-ga kohvikus ja vitsutasime pannkooke sisse, kõrvallauas istus onu Maie. Järsku keeras onu Maie meie poole ja küsis abi lõpukõne asjus. Kandis siis meile seal ette. Rääkis sellest, kuidas ta kõigile küsimustele, mis tal Eesti kohta olid tekkinud, sai vastuse. Ainult üks asi jäi arusaamatuks ja seda ta tahab kõigi käest nüüd küsida. Ja seal kohal lõppes kõne. Ja ta ei ütelnud meile, mis küsimusega on tegemist.

Täna nägin aktusel onu Maiet rahvahulgas. Tegi eemalt üle inimeste peade žeste, mis väljendasid küsimust `kas kuulsid mu kõnet, kuidas hääldus oli?`. Raputasin pead, ma ei olnud aktusel käinud. Siis sain talle lähemale, haarasin kuuehõlmast kinni ja küsisin, mis küsimus see siis oli. Ja ta ütles:"Kas teist keegi aru sai, kuhu Kati karu sai?"
Raske juhus...ja sellele ta kogu oma kolme Eestis veedetud aasta jooksul vastust ei leidnudki. Ma loodan, et see ei jää teda painama, kui ta ükskord kodumaal juba on...

Supiköök ei edene.

Mõtlen vaikselt praksi peale. Hakkasin taimenimesid üle vaatama ja neile ladinakeelseid vasteid otsima. Vaatasin pilte. Otsisin välja määrajad. Tegin nimekirja asjadest, mida mul tarvis läheb. Otsisin vanad ajalehed välja ja vabastasin nad klambritest.
Ühel päeval pean endale meeletutes kogustes kirjatarbeid ostma. Aga nüüd ma saan seda endale lubada.

Olen täna söönud palju jäätist. Huvitav, kas ma suren nüüd ära... Aga suvel ei lähe eriti muud asjad sisse, kui toores kraam ja jäätis. Ja üleüldse, ma olen väga sportlik.

R, sa parkisid Stõmmi (sisseharjunud, harjumuspärase jne) koha kinni :D Miks te üldse seal trenni teete?

Aitab kah, ma ei viitsi väga vinguda siin. Ja üleüldse. Ma pagen metsa (mind pagendatakse metsa), kuhu jään juuli keskpaigani. Eks siis paistab, mis edasi. Nähtavasti haiglasse... Uhh, see töökoht kõlab juba suht hirmuäratavalt, alguses kõlas põnevalt, nüüd... on õudne. Eks näis.

Palju õnne, Stõmm, nüüd sa oled vaba.

2007-06-18T22:46:00.000Z

Poolkoomane, sest viimase kahe ööpäeva jooksul jõudnud magada umbes neli tundi.

Täna hommikul ärkasin varakult, et minna ja aidata maale tassida, peale laadida, maha laadida, üles tassida, üles panna jne. Ehk siis rahvas, minge Viljandisse kultuuriakadeemiasse ja minge Viljandisse Kunstisaali infopunkti kohal.
Kogu see teema võttis suhteliselt terve päeva. Ja ma mõtlesin, et kus siis on kõik osakonna noored mehed, et nüüd väikesed õblukesed (ja vähem õblukesed) naised peavad neid raskeid maale tõstma.
Nojah, igal juhul sai see tehtud.
Nagu ikka Viljandis, ei saanud ma ka sel korral normaalselt süüa. Meie lõuna lõppes sellega, et kõrvallauas istunud noormees vihjas müüjale, et nende grillvorstid on kuidagi mitte just kõige värskemad, mispeale meil isu ära kadus... Ei, see ei ole siiski Viljandi teema. Või on? Ma ei tea, mida arvavad põlisasukad. Aga mina kui muulane lihtsalt ei ole sealt leidnud head ja mõistlikku söömakohta.
Õnneks kõrvallaua noormehe vihje piirdus meile ainult isutuse tekke ja kerge kõhukrambiga, muid nähte ei ilmnenud.

Võtsime hiljem, kui näitused üles olid pandud, ühe pitsa ja kaks märjukest ja siirdusime lossimägedesse. Istusime, sõime, jõime, nautisime vaadet ja ajasime pläma kunsti ja eksistentsialismi teemadel.
Siis oli aeg minna. Kõndisime maantee äärde ja üritasime auto peale saada. Aga keegi eriti ei tahtnud meid. No ja kui ma olin teisele poole teed jooksnud pissile, siis loomulikult peatus seal üks masin... Saime peale. Koju.
M jäi poole sõidu ajal magama ja vajus peaaegu otsa tema kõrval istunud neiule. Ripnes vaikselt turvavöö otsas. Päris omapärane vaade oli...
Saime linnapiiri, kõndisime kodu poole. M pani mu bussi peale ja nii ta läkski.

Mõtlesin, et lähen täna varakult magama, sest ammu ei ole korralikult maganud. Aga plaanid läksid natuke teisiti. Vend kutsus Ja(a?)nika ja Mario siiakanti ja viimased paar tundi ma vestlesin siis Janikaga. Ja nagu ikka, veendusin selles, et mu elu on ilus ja lihtne ja kerge ja vähem vingumist oleks teretulnud. Ja veendusin selles, et mõne inimese puhul kehtib väide, kes teeb see jõuab. AGA. Ma olen endiselt veendunud bioloogilise mitmekesisuse vajalikkuses ja nii nagu on vajalik tema asetumine keskmisest positiivsema poole, nii on vajalik minu asetumine keskele või keskmisest negatiivsemale poolele. Ja see tagab inimkonna edasimineku. Ehk. Et ta ainult end ära ei tapaks kõigega...
Jah. Kui on tahet, saab kõike. Aga kui ei ole tahet tahta, siis.... Siis on halvasti.

Aga nüüd ma lähen küll magama. Aitab küll. Homme lõpuaktus, tarvis lille viia. Oleks homme siis natuke värskem kui viimastel päevadel.

/Ja tean ju ka on vaja rohkem TEHA vähem MÕELDA.../

2007-06-17T13:52:00.000Z

Asjad ei pidanud inimesi õnnelikuks tegema. Okei. Ega ma ka ülemäära hullumeelselt õnnelik ei ole. Aga. Ma tean, et kui üks pisike eesmärk on täidetud (hehee...eesmärk saada ASI, eesmärk OMADA). Ja ma tean, et kui ma vähegi viitsin, siis maailm on minu jaoks nüüd ühest küljest natuke laiem ja teisest küljest palju pisem. Ja see rõõmustab mind.

Tundub, et täna jääb proov ära. Karta oligi, sest ega Rokkimine nii lihtsalt ja nii kähku ei lõpe.

Homme sõidan M-ga Viljandisse. Paneme üles näituse ja siis hängime niisama ringi. Kui just väga hullult vett ei kalla. Sest siis ei viitsi väga ringi kooserdada... Viljandi on ilus linn. Ja ma käisin seal viimati aprillis... Öösel lossimägedes kõndimas. Jahe oli.

Mul ei ole midagi väga palju lisada.
/Kõik on ikka vanamoodi/

Kui vähegi viitsin, teen õhtul veel ühe tiiru M juurde. Aga eks näis. Eks näis...

Kõik on kuidagi ära, kuidagi kauged, kuidagi... Kuidagi...

Ahjaa, Priit, paiake on ju jälle linnas. Juba tükimat aega. Ma peaksin hoopis tema juures käima.
Oh seda sotsiaalsust ja asotsiaalsust küll... Eks näis.
Need, kellega pidevalt ninapidi koos oled, nendega on kuidagi hoopis lihtsam kokku saada. Jälle ja jälle ja jälle. Aga leppida kohtumisi kokku nendega, keda ammu näha ei ole olnud... Tjah...
Sotsiaalsus...

Maasikad said sel aastal jube kiiresti valmis. Ja muud söödavad asjad ka.

Mu kartulid lähevad varsti õitsema.

Natuke veel, siis hakkab see suvi oma praksidega pihta.
Nuh, Kiska. Kuvalda ja suhkrutükid kotti ja metsa, mh?

Ma loodan.

2007-06-15T13:38:00.000Z

Ma maksin oma telefoniarve ära.
Ma olen suutnud enam-vähem välja rebida oma olematu sissetuleku ja meeletute väljaminekutega.
Ma teen tööd jõudumööda.
Kiired tõlked A-le. Laborisistumine. Öised ülevalolemised.
Aga seda ma küll enam ei taha, et mul on tulemas jõle eksam, mul on võetud praktikakoht tähtajalise tööülesandega ja mõne tunni jooksul pean valmis saama tõlke. Ei, selliseid öid ma enam ei taha.
Nüüd ma olen targem.

Mida pakub meile tänane õhtupoolik?
Poolik. Poolikut õhtut nagu ikka.
Kappan linna peale. Ehkki voodi alt, ma praegu vaatan, vahivad mulle vastu tolmurullid, mis igatsevad ära koristatud saada... Ei, täna ma ei korista.
Võibolla homme. Aga võibolla üldse mitte.
Ma olen laisaks läinud. Ma ei viitsi mõelda. Ma ei taha mõelda. Ja ma ei suuda tegutseda ka.

Tegelikult peaks mõtlema praktika toitlustamise peale. Sest Perenaine ei saa olla perenaine. Aga ma ei oska nii palju rahvaga toitlustamist arvestada ja veel vähem suudan ma arvestada rahalise poolega. Üks kahest - kas rahvas saaks üle- või alatoidetud. Niisiis ma ei hakka end Toitlustajaks välja pakkuma ja loodan, et küllap keegi seda ikka teeb... Heh... Sheep effect.

Ja siis peaks hakkama kokku kraamima igasuguseid pabereid, kääre, pliiatseid, kilesid, ajalehti, liime, teipe... Aga ma ei viitsi seda ka teha.
Sellepärast ma lähengi hoopistükkis linna peale lällama. Äkki juhtub midagi põnevat.

Rokkige rabas, rahvas. Rokkige.

2007-06-13T20:04:00.000Z

Nonii...aknad...
Istusime akna peal, läks mööda omajagu rahvast, osa rahvast tuli juttu ajama.
Lõpuks peatus seal kena keskealine meesterahvas, kes istutas end aknalauale ja hakkas juttu ajama. Talle meeldis see, kuidas M Pilli mängis. Ajasid seal juttu. Minul hakkas juba uni ja nõme oli olla natuke. Naeratasin loori varjust. Ja Korvpallur seisis ka akna all.
Kell oli juba omajagu, kui kobisime ära Z-i. Ma loobusin loorist.
Z oli üllatav. Üllatav Ove leti taga. Hehee... malbelt teed ja õlut serveerimas.
Jõin ühe rohelise tee, istusin ja ei osanud suurt midagi teha. Rahvast oli natuke.
Üks poolkustunud pilguga tüse noormees kutsus M tantsule. Jälgisin, kuidas nad seal keerutasid. M-l oli vist äärmiselt lõbus. Aga pole midagi parata. Selle noormehe silmadest oli alles jäänud vaid üks pilu, millest kohati paistis silmavalgeid. Ja higi leemendas ta otsmikul. Nii ei saa tantsida. Tantsida saab särtsaka Timiga, kes hullumeelselt mööda ruumi ringi keerutab. Vaatasin ja vaikselt mugistasin naerda omaette.
Siis me läksime minema. Hiilisime minema, jättes kena tüseda kustunud pilguga noormehe lauda istuma ja kena keskealise mehe kuskile Z-i mingise tüübiga juttu ajama.

Läksime koju.
M tegi kella nelja ja viie vahel hommikul endale makarone. Mina pugesin ära magama. Üllatavalt kiiresti käis M-l voodi tegemine... Viskasin end madratsile pikali, hakkasin magama jääma, kui M mõmisedes mu juurde vajus ja küsis meela häälega, mis ma teen. Võtsin ta siis kaissu. Varsti kostis nohisemist. Ja ma ise jäin ka magama.
Kell oli juba üsna vara, kui avastasin, et ma olen ninaga vastu kappi surutud ja hirmus kitsas on (vaatamata sellele, et põrand iseenesest on ju lai...). Mõtlesin, et mis pagana pärast M mu juurde sinna niimoodi põrandale vajus, kui ta oleks võinud oma sooja voodisse minna. Siis mõtlesin, et ajaks ta üles ja kupataks voodisse. Ja alles siis lõi mulle pähe, et kui ma juba ärkvel olen, siis võin ma ise ju ka voodisse ronida. Nii tegingi.
Enne kella kümmet helisesid telefonid, M läks ära, meie Anniga põõnasime poole üheni.

Ja tõesti. Kui elu läheb nii nagu ta läheb, siis ei olegi mõtet igast tölpareid kukele saata. Niiet...M, nii kurb kui see ka ei ole, mõistetav, kas pole? Ja ongi nii...

2007-06-13T18:26:00.000Z

Eile sain kokku M-ga. Võtsime pudeli kodumaist koduveini sarnast veini, istusime koos Tiinaga silla peale. Varsti läks Tiina ära, Ann tuli asemele. Jõime veini ära. Kobistasime alla linna, käisime korraks Treffis, siis läksime edasi klaverit klimberdama. Siis helistas Vend ja ütles, et ta tahab mulle hirmsasti raha anda. Sõitsi korraks Sinna, pistis raha pihku ja kadus sama kiiresti. Käisime itaallaste juures söömas. Uhh. Igatpidi täis oli olla pärast seda. Siis läksime tagasi.
Istusime, kuulasime muusikat, karjusime harjavartesse laulu, tantsisime ringi. Hirmutasime möödakäijaid.
Lõpuks oligi nii, et Ann istus akna peal kenas roosas printsessikleidikeses. Mina istusin akna peal looritatult. Ja siis oli veel sõber Luukere.
Kummalist rahvast läks mööda.
Ilus oli vaadata reaktsioone.
Ma mõistan, mis kantakse rätte näo ees. Sest tegelikult see teeb elu palju põnevamaks. Möödakäijad olid palju uudishimulikumad, sest nad ei näinud mu nägu.

Ma räägin sellest ehk kunagi pikemalt, praegu sai aeg otsa...

2007-06-12T13:44:00.000Z

Avarii sõiduauto ja rekka vahel...
Tegelikult ma ei tundnud teda. Mitte eriti. Aga olemas on side läbi kooli, läbi hobuste. Ma olen teda võistlustel aidanud. Tema oli esimest aastat ülikoolis, kui mina Treffi läksin. Kohtusime siis kui ma kehalisse kasvatusse jooksin parki. Ta naeris. Ütles midagi taolist, et tal on hea meel, et tema enam niimoodi jooksma ei pea. Pilk, mis ütles, et ma tean küll, ma olen ka niimoodi jooksnud...
Nüüd teda enam ei ole.

M helistas. Leppisime vana kooli stiilis kohtumise kokku. Ta telefon on tühi. Mulle meeldib nii, siis kui ei ole telefone. Sest telefonid kaotasid ära põnevuse. Ja muutsid meid abitumateks.

Niisiis poole seitsme ajal Platsis. Tähistame eksamite lõppemist või? Midagi muud? Ei, vististi said nüüd M eksamid ka läbi kõik.

S juurde lähen arvatavasti sügisel.
Mõtlesin, et lähen siis kui M ka ära on. Et teen ühe põneva visiidi. Läbi Saksamaa Šotimaale. Nagu ma ütlesin, nii või teisiti ma ju eriti loengutesse ei jõua. Kuigi võiks ju viimasel aastal end kokku võtta ja vahelduseks ka natuke koolis käia. Muidu... Esimene poolaasta läks ju hästi kenasti. Eriti meeldisid mulle need hommikused füüsikaloengud. Eriti kui R ka seal käis. Tore oli seal üleval kõrgustes koos Kiisu ja muu rahvaga istuda... Ilus elu, ah? Aga näed, nüüd... Ei ole pärast evolutsiooniteooriaid oma jalga sinna auditooriumisse saanud. Näed, mida tähendavad traumad... Jälle...

Hästi palju imelikke mõtteid tuli üleeile öösel. Einoh, mis imelikke. Elulisi pigem. Aga see on juba äraleierdatud teema.

Rahu sulle.

2007-06-11T16:25:00.000Z

S soovil.

27. juuni-5. juuli; 8. juuli-13. juuli; 14 ja 15 juuli ja 3. august; 4. augustu - 8. august; 22. august - 31. august } vot need hetked on kinni kindlasti. Ehk mõningad kõikumised siia-sinna.
Ja S, ma loodan, et su plaanid ei ole väga kurjad, kurjade plaanide jaoks olen ma liialt kapsastunud, et neist vaimustuda. Aga minu maja on alati avatud...

Jah, sain teada, et viimane praktikum jääb täpselt enne kooli algust. Ehk siis jääb napilt aega kott lahti pakkida kui juba pean istuma loengus. Esimene ja viimane selline suvi. Ma arvan.

Eile olin ma jälle populaarne. Ma ei saa aru, kuidas see populaarsus nii järsku alati tabab. Ei ole inimestest tükk aega kippu-kõppu kuuldagi, ise ka endast märku ei kipu andma. Ja siis mingil hetkel ujuvad nad korraga välja ja tahavad kõik korraga minuga kokku saada.

Niisiis ärkasin eile alles kuskil kella 1-2 paiku päeval, uimerdasin, käisin tädi L juures ja viisin talle jäätist, kobistasin bussi peale ja põrutasin I-sse, kus ma ei suutnud midagi teha. Siis helistas Ma ja küsis, kas ma tahan temaga ujuma minna, lubasin hiljem märku anda. Tegelikult ei olnud mul plaanis mitte kuskile liikuda, sest ma ei suutnud. Aga siis helistas Mad, vaatamata mu asotsiaalsetele sõnumitele. Ja siis ma otsustasin, et noh, inimene ikkagi üle teab kui pika aja linnas ja mina nüüd blokin. Ja saime kokku. Istusime natuke, kuulasin tarka juttu.
Ja siis helistas Ma ja ma hüppasin auto peale.
Viis naist ühes autos, oo õudu. Okei, viiendat ei saa küll väga naiseks pidada veel, vanust tal ju ainult... mm... 7? 8? kuud. Aga häält tegi küll. Ehkki me, vanad inimesed suutsime ikkagi temast üle rääkida. Oh seda elukest küll, või kuidas...
Kui me järve keskpaiga suunas sulistasime (Ma jäi Lapsukesega kaldale, neil kahel oli väga palju ühist...), rääkis G, kuidas ta lapsega Koolis oli käinud ja me kullapai Direktor kohe pisikese enda sülle oli haaranud ja nunnutama kukkunud. Ja kõikvõimalikud õpetajad tegid ka sellist nägu, nagu ikka teevad inimesed kui nad näevad väikesi lapsi. Nojah. Elu, selline. Ja minul oli naljakas mõelda, kuidas G oli Kooli peal kuulus puudumiste, vastuhakkamiste, mitte kuigi eeskujulike õpitulemustega... Ja nüüd... Nüüd on ta suur ja tark ja osav ja hoolitsev. Ja suudab üksinda lapse riidesse panna. Ja suudab lapse kõrvalt kooli lõpetada. Igavene Naine...

Sõitsime ringi. Ja alles peaaegu linnas olles tuli mulle pähe, et ma peaksin kartma, sest Ma on roolis. Tegelikult ma sõitsin temaga esimest korda. Ja tõepoolest oli kummaline, et mul hirmu ei olnud. Uhh, oleks pidanud olema. Enese alalhoiuinstinkt on vist roostes... Ei, iroonilised naljad.

Jõudsime alles pärast kella kümmet linna tagasi. Pisike oli autos magama jäänud, naised olid ka vaiksemad. Mina läksin poe juures maha, mõtlesin, et ostan midagi õhtuks hamba alla. Nemad kihutasid rõõmsalt päikeseloojangust eemale...
Käisin poes, ei suutnud midagi tahta ja ostsin harjumuspäraselt jõhvikamoosiga jäätist. See ikka läheb vast sisse, kui muu ei lähe.
Vaatasin bussipeatusest, et bussini on 25 minutit aega, ajasin siis uisud jalga ja jõudsin kohale vististi vaid 15 minutiga. [Mistõttu ma imestasin, et mis pagana päralt, Mad, sul eile nii kaua läks, sina olid jalgrattaga, mina jalgsi, kui me suhteliselt samadelt kaugustelt hakkasime sama punkti suunas liikuma...] Bussipiletid on kallimaks ka läinud, mistõttu ma katsun ikkagi oma sünnipäevakingituse kätte saada mingil hetkel. Seni aga lippan jalgsi või uiskudega. Polegi mõtet eriti piletit osta, kui niikuinii kuskile liikuda ei viitsi ja niikuinii ma väga palju linnas ei ole, ikka võsa vahel, võsa vahel olen...

Ujumisest kerge lööve. See käib närvidele. Ma vahepeal arvasin, et see on ära läinud. Välja kasvanud või midagi. Aga ei miskit. Nojah, õnneks see ei ole nii hull kui kümme aastat tagasi. Siis oli küll paras teema, kui käisin korra ujumas, siis kaks nädalat olin täpiline ja kahetsesin, et üldse ujuma läksin. Võigas nagu nõgestõbi... Jah, praegu eriti näha ei ole ja tunda ei ole ka eriti, aga ikkagi... ta on olemas.

Vaatasin eile öösel filmi. Sõin oma salatit ja jäätist. Teed ei viitsind teha. Väsimus oli peal, poole filmi ajal jäin magama. Panin arvuti kotti, pugesin teki alla, toppisin Dagö plaadi mängima ja katsusin magama jääda. Aga nojah, nagu ikka, filmi vaadates saab magada, niisama ei saa. Ja siis ma seal olin. Mingil hetkel tuli tahtmine, panin tule põlema, haarasin kähku kotist paberi, riiulilt pliiatsi ja panin kirja midagi. Öösel tundus tore, päeval lugesin ja mõtlesin, et inimesed peaksid öösiti ikkagi magama, mitte üritama miskeid üllitisi kirja panna.

Nüüd aga. Ootan oma hilisõhtust seepi. Et selle saatel rõõmsalt uinud.
Motivatsioonitus. Kiretus. Ohhoo...
Ootan praktikume, seal oleks ehk vähemasti tegevust. Herbaarium, putukakogu, samblikuraamat... Õppida, õppida, õppida.

Püha Taavet helistas ja tahtis sünnipäeva pidada. Jälle, mõtlesin ma. Aga mida iganes. Ütlesin, et noh, võib ju ka, ehkki tarvis juba 27 praktikumis olla... Öö otsa pidutsemist enne täispikka õppepäeva, bussisõite, pakikandmisi jne ei ole just minu teema. Aga nagu ta ise ütles, peab temagi hommikul tööl olema ja alati tuleb tuua igasuguseid ohvreid. Et pole viga. Mõmisesin talle vastu ja ta lubas kirju saata ja helistada, kui midagi põnevat juhtuma hakkab. Ma siis ootan... Uhh, aga 26 on ju nii või teisiti enamik rahvast kuskil võsa vahel juba... Eks ta ise teab...

Kapsas, kapsas, kapsas, nagu ütles omal ajal tubli õpilane Lenin, kes kirjutas vägivalda õhutavalt liiga terava hariliku pliiatsiga ja oli kahtlustäratavalt liialt eeskujulik.

2007-06-09T22:07:00.000Z

13 km ja mõnisada meetrit siia-sinna.

Tulin Ti-ga uisutamast.
Üks meeldiv kogemus selle juures. Kuna meil siin korralikke rattateid vähe, siis just äärmiselt strateegilistes kohtades on jube saastad kõnniteed. Mis parata, tuli autoteele ronida. Ja seal ma siis ukerdasin, kui minu kõrvale ilmus auto, aeglustas käiku, lasi akna alla ja mees küsis, kas mul seal ohtlik ei ole. Ja ma tundsin end kohe turvaliselt. Sest need mundrimehed hoolisid sellest kõigest. Ja keelitasid mind ikkagi ohutult sõitma. Lubasin, et kui vähegi võimalik, siis ronin sõiduteelt ära (mida ma kahjuks siiski lõppeks ei teinud ja sõitsin koduni välja praktiliselt kogu tee autodega koos). Njah... Ti kartis vist, et nad peatusid rohkem selleks, et mind autosse rebida ja jaoskonda sõidutada, kuna ma oma veerevatega vähe vale koha peale olin sattunud... Aga ega ma täpselt ei teagi, kas uisud käituvad nagu jalgratas ehk spetsiaalse tee puudumisel sõidutee paremas ääres... Või käituvad uisud nagu jalakäija ehk neil ei ole sõiduteele üldse asja ja kui kõnniteed tõepoolest ei ole, siis vasakus ääres... Vot ei tea... Ei märganud küsida ka nende käest, ehkki ma usun, et nad oleksid kenasti asja seletanud (aga mine tea, kas nemadki oskavad täpselt öelda...uisud nii ebamäärane asi ju).
Ja tagumisel istmel istusid kaks noort neiukest. Ei tea, kas olid mundrimehed alaealisi purjutajaid kiusamas käinud või veetsid nad lihtsalt ametiautos kena laupäeva... Ehh... Elu.

Nüüd siis tagasi... Poolteist tundi rahulikku sõitu. Mis teeb keskmiseks kiiruseks... emm...vähe. Nojah, umbes 8-9 km tunnis. Aga tegelikult oli ma usun kiireim kiirus ehk 15-... Kiiresti ei julge sõita. Üldse ei julge kuidagi enam sõita. Tea, kas see on vanusest tingitud, kardan, et osteoporoosis ja ateroskleroosis vanurina kukkudes puusakondi ära murran või... Isegi ta ragiseb nii mis hirmus, mine tea. Või on asi selles eelmise sügise matsus. Nojah, see võttis küll tükiks ajaks uisuvõimetuks. Ja siis tuli talv ka peale. Oleks ehk kohe rattad alla saanud, poleks mingeid traumasid jäänud, aga nüüd... Näete, keha paraneb kähku, aga... Okei, nina on veel roosa kohati ja käsi annab tunda vahest. Paranoiad aga püsivad. Nii lihtsalt see käibki.

Väikevend tahtis rappa minna. Tekitas endalgi tuju kuskil laukas solberdada ja huulheina kõrval passida, et kas krabab mõne kärbse kinni või mitte. Rongiga saaks ka sõita. Paningi juba pisukese marsruudi paika. Tahaks sinna vaatetorni, kus juures kunagi klassiga sai käidud, aga kuhu otsa ma ei saanudki minna, sest aega oli vähe, rahvast palju ja kui kõik sinna üles ronisid, hakkas torn tuules kõikuma. Jah. Rongid rongid. Rongides on mingi idüll, mingi nostalgia, ehkki mul ei saa mingit nostalgilist tunnet rongidega seoses olla...

Päeval oli niinimetatud aiapidu. Visati pannkooke ja pisteti kalja. A & Co. Miskipärast tekitavad nad endiselt minus krambi ja ma ei suuda nendega koos kuidagimoodi olla. Mitte kuidagimoodi. Mul on tunne, et ma istun koos ajapommiga, aga ma ei tea hetke, kunas ta plahvatab. Ja siis kibeleks pidevalt minema, aga samas ei saa minna ka. Ja nii siis istud ja kardad päev otsa, et plahvatab.
Ja ma lubasin ka minna kassipoegi vaatama. Uhh, lubadused. Ma ju teadsin, et ma ei taha. Kassipojad on ju armsad küll, aga... Oh seda elu.

Eile öösel vaatasin kaks filmi ära. Üks oli kurb ja teine oli nukker. Aga komöödiaid nagu ei kannatagi väga vaadata. Need teevad meele veel rõvedamalt nukramaks, et jube. Sest enamasti on nad väga rõvedalt tehtud. Nii et naerma ei aja. Või on siis minu naljasoon umbes... See võib ka olla.

B-le tahtsin näidata filmi. Ta oli päri, aga tal ei ole kunagi aega. Ma katsun mitte närvidele käia. Kui on tahtmist, siis leiab ka aega. Tuleb lihtsalt oodata hetke, mil on tahtmist. Nii lihtne see ongi. Seni ma vaatan üksi. Filme, mida ma veel näinud ei ole.

Raamat on pooleli. Esimene osa sai läbitud. Teine osa algas piisavalt kahtlaselt, et tekitada minus hetkelist tõrget. Aga ma usun, et ka teine osa on hea.
Mõtlesin sellele, et ses raamatus ma siiamaani veel mõtet ei ole leidnud. Aga sellele vaatamata on see raamat mu silmis hea. Meeldiv. Hea raamat.

Õun sai söödud. Kõht annab endast vahetevahel märku. Kui on tegu, siis ei tule meelde. Kui hetkeks paigale jään või parasjagu eriti lebo ei ole, siis tunnen, kuidas ta seest õõnes on. Aga ma ei viitsi süüa. Mul ei ole millegi järele isu. Tahaks midagi süüa, oleks tarvis midagi süüa, aga mul ei ole mitte millegi järele isu. Nojah... Küllap ka see möödub ja asendub pideva näljatunde ja isukusega. Kõik loksub paika. Eksole.

A ajas täna filosoofiat. Ma ei saanud suurt midagi aru. Nojah, ma ei saa isegi siis aru kui ta räägib kõige lihtlabasemat juttu, igapäevast. Ta keelekasutus on kuidagi nii kummaliseks läinud, et hirmus raske on mul jälgida. Ja see filosoofia millest ta täna rääkis. Kaldus mu küsimusest vist kõrvale pisut palju. Ja ega seal selle rahva sees ei olekski saanud midagi arutada. Isegi kui mulle oleks midagi kohale jõudnud.

Kaks nädalat ja siis hakkab jälle pihta. Ja kestab sügisesse välja. Ole tervitatud Prantsusmaa, sel aastal mina Sind ei näe.

Ja S, paiake, aitäh, ikka sain teie tervitused ka kätte. Nilbed, nagu ikka. Oh teid küll... Hakkasin kirjagi kirjutama, aga sinnapaika ta jäigi. Ajud kuumenesid üle, pliiats läks nüriks ja nii ta jäigi...

Uni täidab kõik. Ka täitmatu.

Hommikused mõtisklused kella 3-4 vahel

2007-06-08T10:40:00.000Z

Oi jeeber...
Teha nii hilja öösel veel tööd. Midagi, millest miskit aru ei ole saada. Ses suhtes meeldis mulle laboris rohkem, et ma teadsin alati suht täpselt, mida ma tegema pean. No mitte siis, kui masinal oli jälle mingi kapriisne meeleolu ja ta mu süle kõik vett täis sülitas, aga üldiselt küll...
Pauerpoint esitlus, millele ma hakkasin pihta saama alles siis, kui see mul enam-vähem tõlgitud oli, aga selleks ajaks kui ma olin sest kuidagimoodi läbi purenud, selleks ajaks olin omandanud juba teatud deliiriumiastme, milles midagi mõistlikku küll enam mõelda ei suutnud. Jäi nii nagu jäi.
Kui internet nüüd ometi vähegi mõistlikumat nägu teeks, siis saaks asjanduse ära ka saata. Aga tundub, et ei tema taha täna ühtegi kirjakasti avada saatmise eesmärgil... Ainult lugeda, ainult lugeda annab ta mulle mu kirju.

Kõht on tühi. Ma olen täna jälle vähe söönud. Nagu ka eile. Nagu ka üleeile. Ja nagu üldse viimastel nädalatel. Ma kas ei söö üldse või ahmin end siis korraga kõriauguni täis. Kumbki variant ei ole hea. Aga päeva keskel mulle lihtsalt ei tule alati meelde, et süüa on tarvis ja kui ma lõppeks toidu ligi pääsen, tõmbab magu end kasvõi tagurpidi ja pistab mu enese nahka, selline nälg tuleb siis peale.
Sellegipoolest mulle meeldis too hetk ühel kenal suvel, kus mul oli säherdune masendus peal, et ma kaks päeva midagi ei söönud. Alles teise päeva õhtul keelitas R mind pool topsi jogurtit nahka pistma... Oh õndsad ajad. Aga sel hetkel mulle mahtusid ka need üheksandas klassis kantud teksad jalga... Nüüd ei lähe vist enam säärgi sinna sisse...

Jah, ma peaksin tegema ühe hilisõhtuse sööma.

Vesi kaevus on läinud jälle supiks kätte. Tõmbasin sealt täna vett, mõtlesin, et hea kodumaine, maitsev, külm vesi. Janu oli suur ju selle palavaga. Aga võta näpust. 20 kraadist vett küll eriti jooma ei kipu, eriti kui ma tean, et see läheb vaikselt roiskuma juba. Hiirepasteet.
Kulla naabrid võiksid oma torustiku korda teha. Oleks hea nii meile kui neile. Meie ei saaks roiskund veest pasanteeriat ja neil läheks ohhooo kui palju vähem elektrit boileri peale (on ikka vahe sees, kas sa kütad boileritäit vett või tervet kaevutäit, eks).

Mingi kummaline teema. Juba mitmendat päeva keskmiselt paha olla. Üritasin endale selgeks teha, et eks see mu enda lollustest, aga ei jää uskuma. Va süda läigib ja kõhus keerab.
Naeratan ja maailm naeratab vastu. Suvi on ju.

New-age inimesed. Kummalisel kombel imestavad esivanemad ja muud vanemad tegelased selle üle, kui inimesed oma eksidega suhtlevad. Oi, te saate veel läbi! on selline tüüpiline hüüatus, kui teatada, et jee, ma lähen nüüd oma eksiga ujuma vms...
Alarmeeriv tundub see olevat. Tahavad ikka ja jälle öelda, et täissülitatud kaevust ei jooda. Aga tegelikult on asi lihtsalt selles, et nemad omal ajal ei suutnud taluda purunenud unistusi ja seetõttu üritasid elu eest unustada seda, mis oli. New-age inimesed üritavad, hambad ristis, aga üritavad edasi suhelda. Väga lihtne ju. See, et kaks inimest enam 24/7 koos ei ole, teineteisega ei seksi ja muul moel siivutud ei ole, ei tähenda seda, et need kaks inimest ei võiks omavahel kenasti läbi saada.

Rumal jutt, aga see on ka andestatav. Ma olen ajutiselt ületöötanud ja magamata.

Mul oli päeval hästi palju mõtteid. Elust enesest. Sellest, kuidas kõik ümberringi on kuidagi vigased, köndistunud hingede ja rapitud kehadega.
Elu lõksud. Sul peab olema sees nii kiire hoog, et paned läbi lõksude ilma, et neisse kinni jääksid. Või pead sa olema lihtsalt niivõrd osav, et lõksudesse ei satu. Või siis olema osav ja juba lõksu jäänuna sealt end välja aitama. Või omama piisavalt palju välist ressurssi, mis/kes sind lõksust välja tõmbaks iga kord kui sinna kinni jääd.
Must Auk on väga hea inimpüügivahend. Nagu karurauad. Vaakum...

Armastus. Ehhee... Raske on see meie eestlaslik traditsiooniline monogaamia. Aga tervendavalt mõjub muidugi teadmine, et sellest va kristlikust traditsioonist viimasel ajal ikka üha enam ja enam taandutakse. Mitu meest, mitu naist, vaheldusrikkus, rohkem võimalusi, piisavalt arenguruumi. Aga tõepoolest, mida teha siis, kui ühe tegelasega on sul hea malet mängida, teine tegelane teeb hästi süüa, kolmas tegelane on hea ninnunännutamiseks jne. Ei ole üht kompaktset inimest, kes sisaldaks endas KÕIKE. Või siis enam-vähem kõike. Kas siis tõesti tuleb hea söögi nimel loobuda malemängust ja ninnunännust või tuleb elada rõõmsalt kõik koos, sest seltsis on ju segasem. Loobumised. Mis kuradi päralt armastus nõuab loobumisi kõikvõimalikke... Kas 1+1=2/3... või on siis 1+1=1 või veel hullem 0 või veelgi madalam.
Sünergia, mis peab tekkima. Mitte see, et kaks inimest saavad kokku ja nad kärbivad teineteist lõputuseni.
1+1 peab endas sisaldama piisavalt vabadust, mitte piirama, mitte dikteerima, mitte sundima loobuma ülejäänust...

Võtke kuidas tahate, ikkagi sai asi alguse Üksindusest ja mitte millestki muust. Ja on aegamööda süvenenud. Süvenenud vaatamata sellele, et pidevalt on ümberringi inimesed. Nojah, seltskondlik Üksindus. Võibolla on see veel hullem. Aga võibolla neid asju ei anna omavahel võrrelda.
Jah, see on kummaline, et ma varem sellest väga aru ei saanud. Või siis ma ei tahtnud seda kõike endale tunnistada. See tundus piisavalt ebaloogiline.
See hakkas mulle kohale jõudma, kui lugesin romaani, mis lubas päästa elu. Aga ei päästnud. Ometi oli see nii värdjalikult oma ja tuttav. Lahtise lõpuga. Nagu ikka need asjad on... Ja seetõttu ka hoopistükkis mitte elupäästev, vaid kole.
Ja siis ühel õhtul, kui ma istusin ja vaatasin, kuidas kass kribinal mööda kiviseina üles jooksis ja mulle tundus, et see on väärt vaatepilt ja tahtsin seda jagada, siis ma ei suutnud kuidagi välja mõelda, kellega seda jagada. Sest tekkis tunne, et see on piisavalt tähtsusetu tähelepanek, millest ei ole mõtet mainida mitte kellelegi. Ma siiski saatsin sõnumi M-le.
Eneserahuldamine ei ole sama, mis akt kahekesi. Endaga rääkimine ei anna sama tulemust, mis jutuajamine mitmekesi.

Ma ei sõida Prantsusmaale. Ma vist juba rääkisin sellest, või? Raha kipub na väheks jääma ja pidevalt on mingisugused praktikumid kah. Noor inimene, aega on, nagu nad räägivad. Aga minul on tunne, et ma suren varsti ära. Vanaema kunagi põnevuses tegi mingit hookus-pookust sünniaegadega ja ütles mulle, et ma olen punane tuli ja põlen kiirest ära nagu mu onugi. Ei, ma ei plaani. Aga lihtsalt kui pidevalt on mingi kõikehõlmav fataalsuse tunne, siis... Nojah, hakkab meelde ja kehasse.

Enesepõletamine. Jah, rahvas kipub ikkagi arvama, et mu suurepärased eksamitulemused võib panna tubliduse arvele. Aga tegelikult on see täielikult elutuse arvele kantav. Absoluutselt. Oleks mul elu, siis ma ei tuuberdaks nii palju. Teeks hoopistükkis midagi põnevat, käiks väljas või mõtleks häid mõtteid. Aga kui elu ei ole, siis mõtteid saab eemale peletada üliosavalt kõikvõimalike konspektide lugemise, loengute ahnitsemise ja plaani 200% täitmisega. Niisiis, see ei ole tublidus. Ehkki sellest kõigest võib ka teatavat naudingut saada.
Ma siiski kardan, et mu on-off nupp on kinnikiilunud. Autopiloot. Kinnikiilunud autopiloodiga lendan seni, kuni kütust jagub. Elame-näeme, palju seda kütust on. Praegu võtan küll vitamiine (küll on mõistlik süüa tablette, kui kevad käes ja rohelist igal pool nii palju kätte saada, et silme eest võtab kirjuks), see vist annab mingeid lisahetki või vähemasti neutraliseerib pisut autopiloodi laastavat toimet.

Hästi kummastav on vahetevahel mõelda, et praegusel ajal peaksin ma kodusistumise, töötamise või neiokestega laaberdamise asemel hoopis Jõe kaldal istuma ja nautima suveöid. Nagu eelmisel aastal, kui M ja Renega istusime öös ja vaatasime Kobrast. Või kui me Renega käisime kenas kevadöös Jõe kaldal filosoofiat arendamas. Aga teatavasti Jõe kaldal öösiti üksinda istuda ei ole sugugi niisama meeldiv kui mitmekesi ja selle pärast ma ei ole seda teinud ka. Õiged inimesed õigel ajal oleksid hästi teretulnud. Aga kõik on nii kaugeks jäänud, või olen mina kaugeks jäänud.

Ja hästi kummaline on mõelda ka sellele, et kaks aastat tagasi ma hommikuti alles kella 4-5 paiku koju jõudsingi, sest kevadõhtud ja -ööd olid täis muud tegemist. Tegemist, mis pani silmad põlema ja tegi olemise õnnelikuks. Kaks aastat... Jah, kummaline.

Distantseerumine maailmast, inimestest, tegemistest.

Mul on mu raamat. See hakkas mulle meeldima esimesest lausest peale. Samastumine. Jälle. Ja ma kardan, et see raamat saab varsti läbi. Sest ma lugesin täna palju.

Ükskord olid suveõhtud kaugel Võrumaa kuplite vahel. Lõkke ääres, kus oli palju rahvast. Ja hiljem enam mitte nii palju rahvast. Vahepeal võõrast rahvast. Aga tähtis oli lõke ja suitsusaun. Ja tol viimasel korral sai Ti-ga magatud kahe lauajupi peal, mis andis tervel 40-50 cm laiuse kõva aseme. Aga meeldivale ebamugavusele vaatamata oli selles kõiges midagi niivõrd armsat, et kohutav. Ja sookured metsade taga hõikusid teineteist hommiku hakul.

Mõnikord ma mõtlen, et mitu aastat tagasi seal Võrumaa kuplite vahel olles, ma oleksin pidanud tol hommikul üles tõusma, et J bussi peale saata. Ma kuulsin küll, kuidas ta hambaid pesi ja asju vaikselt kotti pakkis. Aga ma ei julgenud liigutada, sest kartsin, et ajan K enda kõrval üles. Ma teadsin, et J läheb ära, niisama, mitte kellelegi ütlemata. Ja ma oleksin tahtnud teda saata, sest mulle tundus, et me puutepunkt oli tol hetkel nii terav, et sellest oleks võinud olla abi. Kui oleks saanud ehk mõned sõnad vahetatud. Ja see hommik on mul täpselt meeles...

Igasugused asjad on täpselt meeles. Täiesti tähtsusetud asjad. Kes mida sõi, kes kuidas vaatas, kes mida ütles... Asjad, millest tegelikult mitte kellelegi mingit kasu ei ole.
Ma arvasin kunagi, et ma olen pool oma elu maha maganud. Mulle heideti seda pidevalt ette, et ma liialt palju magan. Aga tegelikult olen ma näinud küll ja küll sellel ajal kui ma ärkvel olin ja ma mäletan ka. Ma usun, et rohkem kui nemad, kes nad üritasid endale kõike korraga sisse ahmida, unustades une.

Ja mis kasu on sellestki, et ma nüüd ehk vähem magan. Sisutu tegevus, mille asemel võiks hoopis magada. Magada ette ära, lootuses, et hiljem ehk hakkan mõistlikuks ja siis olen väsimatu ja pidurdamatu talveunes oldud ajast.

Mu kõht valutab endiselt, keerab ja pöörab. Küll see elu on täis üllatusi...

Vahetevahel on tore trehvata inimesi. Uusi inimesi, teada inimesi. Aga üldkokkuvõttes on mul inimestest ikka väga siiber, sest kõik kipuvad midagi tahtma. Ja ise ma tahan ka. Sellepärast mul on hea meel B-st, kelle juurde ma sain minna päikesetõusu aegu, et magada. Ja kes minust mitte midagi ei tahtnud. Vähemasti ei näidanud ta seda välja. Ja ma üritan temast mitte midagi tahta. Võibolla selle laulu pärast...

Ma ei ole jälle jõudnud hambaid pesta, sest õhtu venis pikale... Ja nii ma endale hambaneedid ükskord saangi...

Sooda olek. Tõeliselt sooda olek. Ja mul ei ole isegi seitset last, hoolt vajavat meest, kolme kassi, kaht autot, nelja töökohta ega pidevat kohustust olla valves kõige selle pärast ja näed, ikkagi ei tule midagi välja.
Naljakas, kuidas me Neiukene suudab üheaegselt õppida arstindust, teha korralikul tasemel trenni, käia öövalves ja olla samas veel rõõmus. Tema päev peab olema siis kas 34 tundi pikk või siis tema unevajadus saab rahuldatud 6 minutilise magamisega.

Oh seda kapsapead küll. Enam ma küll sööma ei hakka, niikuinii on varsti hommikusöögi aeg käes. Nüüd saabub hetk, kus tuleb väevõimuga end voodisse ajada ja loota, et Mati ei ole veel jõudnud oma liivakotte kokku tõmmata või tühjaks rabistada. Väljas puha valge...
Õndsat und tahan ma nüüd.

2007-06-07T17:46:00.000Z

Kas on asi new-age põlvkonnas, minu tutvusringkonnas või selles, et praegusel ajal juletakse asjadest rohkem rääkida... Kurat seda teab.

Käisin pakil järel. Nägin välja nagu naine. Ilus. Seni kuni kingakesed roppu kanti hõõruma hakkasid ja ma pidin neist loobuma. Silkasin mööda tänavaid paljaste varvastega. Nägin enam-vähem naine välja. Vähemasti tunne oli selline ka ilma kingakesteta.
Niisiis pakike. Tõin ta postkontorist ära. Tädi leti taga oli nii tuim päevasest kontorisistumisest, et ta oleks saadetise suvalisele tüübile andnud kui too oleks vaid küsida osanud. Nii palju siis dokumendi näitamisest ja paberikeste täitmisest...
Lippasin pakike kaenlas läbi linna Klubi poole. Sain jällegi liialt vara. Istusin siis Kiriku juurde müüri peale ja hakkasin kingitust lahti harutama. Aitäh, Mad, mul oli väga põnev. Meeldiv nauding meeltele. Turistid käisid mööda ja viskasid turistile omaseid rõõmsaid kõikemõistvaid sõbralikke pilke kui ma aeglaselt nautides lipsukese lahti tõmbasin ja vaikselt karbi paberist välja pakkisin.
Kingitus. Sünnipäevatunne tekkis isegi.
Kui olin kõik viimseni lahti pakkinud, kirjasõna läbi lugenud, tuli Heikki. Istus mu juurde. Siis läksime Klubi juurde, kus ootas Madis ja kuhu Roheline Buss tõi ka Kiisu.
Jutuajamine. Motiveeriv ühest küljest.
Läksime sealt proovi. Proovitasime. Seal oli meeldivalt jahe...

Vahepeal ei juhtunud midagi põnevat. Käisin kodus duši all ja kappasin M juurde. Ostsin koti head-paremat täis ja tundsin end kui koormaeesel.
Sain neid ehmutada. Saatsin krõpsupaki suure kaarega läbi lahtise akna tuppa ja sain vastu kahe neiokese heleda jaalega kisatud täishäälikud.
Minu jaoks lõppes õhtu ikkagi nagu alati CSI-ga, mul lihtsalt hakkas paha ja ma otsustasin, et kõige mõistlikum on minna magama. Ja nii ma uinusin ja magasin hommikuni surmaund.

Hommikul jõime teed aias, ajasime väikese naabriplikaga juttu ja siis ma läksin minema.
Hankisin endale jäätist ja kadusin I-sse.
Lebasin, vitsutasin ja lugesin raamatut terve päeva.
Kes meist siis ikkagi on Napoleon...

Ei midagi huvitavat.
Öö tuleb töine, hommikuks tarvis valmis saada.
Raha teenimine, kogemuste omandamine, ei midagi väga vapustavat.

New-age inimesed...

Ideaalsed armukesed

2007-06-05T21:50:00.000Z

Hilja magama, hilja üles, hommikune tõsieluline muinasjutt vanaemalt, palavus.

Käisin linna peal tuterdamas, ei osanud väga midagi teha, istusin Treffi ees ja küpsetasin end lauspäikese käes. Ajud läksid keema, kobisin ära siseruumidesse, tegelesin korraks internetiga, siis sain kõne ja kappasin Mäele.
J kinkis mulle sünnipäevaks pudeli kena hääd veini. Ma tegelen sellega mingil hetkel.
Ajasime juttu ka. Vahetasime muusikat.

Läksin J juurest M juurde. Viskasin aknast oma koti sisse, ronisin ise järele. Kuskilt polnud kuulda inimesi. Käisin terve korteri läbi, ei kedagi. Siis läksin aeda. Seal nad siis rõõmsalt olid. Tim lebas ja ei näinud väga õppiv välja. Marianne ja M üritasid vististi õppida ja samal ajal lahendasid ristsõna. Ukraina füsioloog viie tähega...

Kummaline päev oli.

Aitäh Mad, lähen homme järele.

Mõneti on mul hea meel sellest, et ma olen nüüd vanem ja võibolla targem. Nojah, eks selle mõne aastaga on niiöelda elukogemust paari grammi võrra juurde tekkinud. Või siis võib sõna elukogemus võrdsustada ükskõiksusega. Täielik ükskõiksus. Ehk kui enne ma mõtlesin sellele kõigele palju, siis on mul nüüd sellest hästi ükskõik. See kas on olemas või ei ole, minu jaoks ei oma see enam suurt tähtsust. Sest kogu see elu on niivõrd ära labastatud, et seda ei saa lihtsalt enam tõsiselt võtta.

Ikkagi jäävad mingid pildid.

K sünnipäev, mina olin just 16 saanud, tema sai 23. Istusime Ti ja K-ga Jõe ääres, päike paistis, ilus oli olla. Enne seda olime just käinud kaheteistkümnendike lõpetamisel, kus Ma-ga esinesime ja kõigil oli meel nii nukkerrõõmus, lapsevanematel pisar silmis kui me üürgasime Tätte Ojalaulu pilli saatel. Isegi sassi ei läinud... Ilus oli olla, tõepoolest. Pärast ajasin jalgrattaga ühe onu alla. Õigemini me rattad põrkasid kokku. Ma ei saanud täpselt aru, kuhu ta liigub ja tema ei saanud vist ka aru, kuhu mina minna tahan. Midagi hullu ei juhtunud. Ostsime kõikvõimalikku nämmi ja kobistasime vee äärde. Nemad käisid ujumas, mina ei käinud ujumas. Ja siis kui K veest välja tuli, siis ta oli /sile ja pruun nagu heas ameerika filmis/ ja lõhnas vee ja suve järele. Vot sellised ilusad asjad vot sellisest ammusest ajast.

Masendus kipub ikka peale vajuma. Mis parata, öeldakse vist selle kohta. Võiks ju mõnest asjast jutustada, aga ei tea ju täpselt, kuidas ja ei tea täpselt kellele. Hehee... Ei.

Praktikume ootan. Bakatöö teema peaks valima, aga seened mulle ei istu eriti. Ehk on aega kõige selle üle mõelda. Põlengujärgsed seened... Seenekasvatus Eestis. Nojah, ega 4 AP eest ei tulegi vist rohkem midagi teha kui ainult kõvasti raamatuid läbi lugeda jne. 4 AP=160 tundi iseseisvat tööd=umbes täpselt nädal aega ööpäevaringset tööd=kaks nädalat mõistlikku 12 tunnist tööpäeva= kuu aega tööd paar tundi päevas. See ei ole tõsiseltvõetav. No tõepoolest ei ole. Aga saab ka teisiti.

Aitab küll. Rahu ei ole.

Palju õnne...

2007-06-03T15:09:00.000Z

Kell pool üks hommikul avastasin end Z-s. Kõige õigemas kohas, kus alustada sünnipäeva.
M lohutas küll, et terve pikk päev veel normaalselt pidutseda. Sõprade, sugulaste ja muude loomadega. Nojah...

J saatis umbes sel kellaajal ka sünnipäevatervitustega sõnumi. Nojah. Istusime M, Ann, mina, Albert ja keegi võõras noormees, kelle nimi oli äkki Innar. Istusime niimoodi ühe laua ääres. Vahepeal käis Madle mu süles nuuksumas, siis tuli sinna tema sõber Lea. Siis tantsisime natuke ringi. Anniga. Mingi kummalise tüübiga, kes üldiselt kogu aeg magas. Vot... Siukene siis sünnipäev.

Mingil hetkel läksime Z-st ära. Istusime Alberti ja M-ga Jõe ääres. Siis kõndisime jõe äärest minema. Istusime Z taga hoovis mingise trepi peal. Siis ma tundsin, et uni tuleb ja et ma olen üleliigne. Kell oli umbes neli. Küsisin B-lt öömaja. Kummalisel kombel ei olnud temagi veel magama saanud ja ma kappasin ta juurde.
Hommik oli ilus, päike juba tõusis. Ma teadsin, et B juures hakkab mingist kellast päike äärmiselt ebameeldivalt sisse paistma, nii et magada ei lase. Mõtlesin, et pean kiirustama, et vähemasti mõnigi tunnike tukastada.
Vajusin sinna.
Kuradi kummaline suhe B-ga... Ma arvan, et kogu selle aja jooksul, mis ma seal olin, vahetasime ehk ainult mõned laused. Vajusin uksest sisse, ta nentis fakti, et noh, läbi oled jah. Noogutasin. Ronisin ta tuppa, ta tõmbas voodi lahti, ütles, et valmis, võtsin riideid vähemaks ja pugesin teki alla. Ta ise istus arvuti taha, pani natuke muusikat ja häkkis. Tegi mulle siis pai ja ma jäin magama. Väljas oli veel valgemaks läinud kui ta ise ka mu kõrvale puges.
Hommikupoole sain sõnumi Muhu Naiselt, kes soovis ka õnne ja... Siis kui kell sai 12 võtsin oma nina B selja vastast ära, ütlesin, et lähen proovi. Ta vedas ka ennast voodist välja. Siis ma toppisin riided selga ja kappasin proovi. Olin ikkagi kõige esimene, kes kohale jõudis, ehkki alles kella 12 ajal end teki alt välja sain.
Ja kass ütles grr mäo.

Proovis suutsin järjekordselt tehnikat kõrvetada. No kurat, ma ei tea, mul tõesti on mingi faking magnetväli ümber või mida. Reedel kärsatasin mingise mikri läbi. Täna kärsatasin ka, õnneks mikker ei läinud, aga midagi juhtus küll... Natuke haridust peaks saama selles osas... Muidu lendab kõik õhku ja kasu must ka midagi ei ole.

Üldse on täna maksimaalselt sitt päev. Tahtsin ennast ära tappa. Eile ja täna ja... Aga see ei oleks ilus. Mul on tarvis praktikumides käia veel ja...
Mõttetu tunne igal juhul.
Mõttetu sünnipäev igal juhul.

Kuulan kontsertlindistust, see on tõepoolest väga õõvastav, väga õudne, väga jõle. Ma ei uskunud, et ma nii jõhkralt mööda võin laulda. See ei klapi. Asi ei olnud selles, et Madisega kokku ei kõlaks, aga asi oligi selles, et ma konkreetselt laulsin mööda. Ja lava peal ei saanud sellest suurt midagi aru. Aga see lindistus on kohutav. Kohati väga jube... Kõige mõistlikum lugu, kus ma tundsin, et kõik klapib suurepäraselt, kõlas kõige kohutavamalt.

Nojah.

Nüüd siis perekondlikud kohustused. Tort ja kohv.

2007-06-02T14:21:00.000Z

Tegin täna laboris oma viimase päeva. Laborikaaslane ei vedanudki end kohale, ehkki ma tema pärast ajasin ennast täna varem üles, et kümneks kohal olla, sest temal ei ole võtit... Nojah.

Niisiis, ma lõpetasin oma töö. Ja siis kohtusin A-ga, kes pakkus veel tööd. Ajasime natuke juttu ja siis ta viskas mu ära koju. Mulle meeldib ta auto. Väljast näeb saast välja, aga seest on tore ja kiirendus on ka hea.

Mul on inimestest tülpimus. Selline kõikehõlmav tülpimus. Tüdimus kõigest sellest, mis pidevalt on ja mis iial ei toida. Tüdimus sellest kinniolemise tundest. See on kui... miski, millega olen harjunud, miski, mis oli kunagi äge, aga mis nüüdseks on muutunud, aga harjumusest ei saa sest end lahti ka tõmmata. Nojah... Harjumus.

Tekkis praegu tahtmine end ära tappa.
Ilm on ilus, päike paistab, pole liigselt palav. Nõme on.

Inimesed... Ma vihkan inimesi...

Vist ei peaks üritama... Milleks. Lõppeks ei ole sellel kõigel tähtsust. Miks vaevata kui saab ka ilma vaevamata. Joosta läbi elu nii, et elu lõpus on rohkem vihavaenlasi kui neid, kellel on ükskõik... Miks ka mitte... Miks mitte...

Seitse aastat.

Ma vist lülitan homseks telefoni välja.

2007-05-31T14:11:00.000Z

Eilne läks kenasti. Aga Nirti, kuhu sina siis jäid?
Madis ka ei tulnud. Homme küsin talt telefoninumbri, muidu teinekord kui jälle tarvis läheb, siis ei tea.

Omamoodi tore oli. Vihma kallas ja kõik asjad said märjaks alguses. Ometi lõikusime Ti-ga rõõmsalt kurke, paprikat ja porgandeid ja ma segasin kokku eriti jõhkra (vähemalt mulle tundus, et oli jõhker) küüslaugu-sibula kastme. Uhh, see haises... Aga kindlasti oli ta väga maitsev...
Siis hakkas rahvas helistama, et küsida, kas toimub. Toimus ikka. Toimus.
Tilkus siis vaikselt seda seltskonda sinna kokku, vihm jäi järele, saime välja kolida.
Mängisime pilli, mängisime lolli ja olime muidu toredad.

Ma ei viitsi sest läbust pikemalt pajatada. Aga rahvast oli seal ikkagi omajagu. Kursakaid oli oma 9-10 kui ma ei eksi, Bussi rahvas oli kõik peale Madise ja siis oli veel M, Ann, Tim, 007, Seemu ja Väikevend.
Novot...
Stõmm jäi ainsana mu juurde ööseks, maadlesime seal kahekesi sääskedega, kumbki vist eriti magada ei saanud.

Neljapäeval pidi olema Tallinnas üritus. Päris jubedalt kõlab... Aga iseenesest tore. Ma arvan, et kui see õnnelikult möödas on, siis on mul ikkagi hea meel, et sinna minna lubati.
Kiska, kas sa motiveeriks ja masseeriks mind natuke?

Muud ei olegi.

Joon oma teekest ja valmistan end vaimselt ette homseks ja ülehomseks intensiivseks tööks. Sest ma tahaksin selle nädalavahetusega asja ühele poole saada. Et pühapäev vaba oleks...

Kõik.

2007-05-29T20:33:00.000Z

Kõik kindlasti tahavad kuulda sellest, kuidas mu põis valutab...

Eile käisin tööl (keda ma küll sellega enam üllatan), pärast ronisin I-sse, lehvisin seal natuke ringi, siis lugesin raamatut ja jõin teed. Öösel oli natuke kole, kuulasin integratsiooniteemalist raadiosaadet, mille saatel ma ka uinusin.

Täna käisin koolis, sain teada, et me ei maga telgis ja et isegi pesta saab ja köök on ka olemas. Aga et rikkuda idülli, sain teada, et meil on tarvis teada praktikumi lõpuks 200 taimeliiki eesti ja ladina keeles, moodustada 50 taimeline herbaarium (nojah, omast arust ma kuivatasin taimi küll kuu aega enne kui kannatas nad paberile panna...) ja selleks on aega 8 päeva ja mitte 9 nagu teistel rühmadel. Ujumiskoht on 4-5 km kaugusel, lähim mõistlik pood asub nähtavasti Jõhvis, mis jääb... päris omajagu eemale. Aga õnneks kõike seda jällegi kompenseerib see, et nö Perenaiseks on Eda, kes lapsukeste eest hoolitseb ja lubas terve nädala ainult tatraputru teha ja et Karin sattus nii vaimustusse kogu teemast ja tahtis seal küpsetada /või midagi toredat/ teha ja siis satuti vaimustusse pannkookide küpsetamisest... Nojah, miks ka mitte...
Igal juhul saab põnev olema. Ja Kiisu on seal ja ma saan teda jälle seljas kanda ja muid perverssusi teha.

Ja ma loodan, et seal on maasikaid või muid marju, millega endal elu sees hoida.

CSI.

2007-05-28T14:44:00.000Z

Väljas on 32 kraadi sooja. Väikevend käis ujumas. Mina ei käi ujumas. Lihtsal põhjusel. Pole kohta.

Ma tahan ka, et ma istun laboris ja kärvan ja siis heliseb telefon ja tore mehehääl ütleb, jõu tšikk, ma korjan su pärast tööd auto (rongi, mootorratta, trammi, lennuki, helikopteri, ...) peale ja sõidame kuskile järve äärde lebotama. Nojah...
Aga ei. Heliseb telefon ja tore mehehääl ütleb hoopis, et saame kokku ja me kõik teame, et see kokkusaamine ei tähenda järve äärde leboma sõitmist.
Ei. Ma tunnen end kergelt vana, väsinud ja vigasena. Laborirotina. Veel veidi, siis on läbi. Aga mis edasi? Ei miskit.

M sõidab minema sügisest. Nojah. Nagu ka S sõitis minema, nagu Ka sõidab minema, nagu Mad sõidab minema. Kõik sõidavad minema. Ära. Õppima, puhkama, midaiganes. Ära.
Mina ei sõida minema. Jään siia kärvama ja nii ongi.

Metsa. Vot metsa sõidan.

Täna ärkasin selle peale, et mu unenäos hakkas laulma T.N. Vähemasti ei laulnud mind jälle Ma üles...

Homme ja ülehomme on tööst prii, nädalalõpus teen veel, ehk saab valmis. Nädalavahetuseks võibolla J-J-i, aga eks seda ole näha, mis tegelikult juhtub.

Palju õnne.

Joze to tora to sakana tachi

2007-05-26T18:04:00.000Z

Jõudsin koju kui päike tõusise. Ja päike tõuseb... Eile oli kummaline õhtu, kummaline öö. Aga kõik läks ikkagi hästi. Kuigi oli äärmiselt halb idee hakata linnast minu poole ja mitte M juurde kõndima.
Istusime pärast bändiproovi M-ga Jõe ääres ja rüüpasime Kosmost. Eriti halb valik. Aga mis sa teed, kui raha on kahe peale lõpuks ainult 5 krooni. Nii see elu käib. Istusime ja ei teadnud mida teha. Siis istusid kaks meest samuti Jõe äärde. Miskipärast hakkasime omavahel juttu ajama. Lõpuks istusimegi niimoodi hämaras, istusime ja olime. Meiega ühines neli? viis? soomepoissi. Kaks meest läksid minema, meie jäime oma soomepoistega. Vahepeal käisid kaks purjakil noormeest seal ärplemas. Ajasid neile soomepoistele maad ja ilmad kokku, meie M-ga tahtsime, et nad ära läheksid. Üks oli eriti tüütu. Kuidas neist lahti saada? Oli hästi kummaline, kuidas mõju see, et hakkasime M-ga teisele tüübile rääkima, et ta sõber on hästi tüütu, et ta ise paistab siuke hästi mõistlik ja lahe olevat ja tundub siuke äge ja võiks oma totaka sõbra sealt ära vedada... Nojah. Siis nad läksid. Soomepoisid tahtsid miskile jätsukontserdile minna, saatsime nad kenasti õigesse kohta. Ise liikusime edasi, ei teadnudki kuhu täpselt. Maandusime siis Venna töökoha ees trepil ühe karvase tüübi juures. Mööda läks kitarriga mees, kutsusime ta endi juurde, siis kogunes sinna veelgi rahvast. Jõime peeti ja mängisime kitarri. Päris omapärane oli. Kella ühe ajal läksime vaatama, kas midagi toimub ja avastasime, et ei toimu. Nägime B-d, nõme hakkas. Hiljem veeres B eriti tšillilt mööda, tervitasime. Kell oli palju.
Käisime korraks Z-s, nägin Ka-d ja veel igasugu tuttavaid inimesi. Ka onu Maie võttis rõõmsalt kevadööst osa. Ja siis tuli sinna Heikki.
Lõpuks ei osanudki väga midagi teha ja kui Heikki ütles, et ta hakkab ära minema, siis ühinesime temaga (mis, hiljem selgus, oli väga halb idee).
Kodutee oil väga pikk. Tegime mitu peatust kogu selle aja jooksul. Ma tukkusin ühes bussipeatuses. Kaks naist läksid mööda ja vaatasid meid nagu narkareid, mul on selline tunne. Naljakas hakkas.

Hommik oli tore. I ei teinud teist nägugi. Ainult pisikese vihje, mis pidi mind suunama õigele teele. Mis on õige tee?

/I come home in the morning light,
My mother says "When you gonna live your life right?"
Oh,mother,dear,
We're not the fortunate ones,
and girls, they wanna have fun

The phone rings in the middle of the night,
My father yells "What you gonna do with your life?"
Oh,daddy,dear,
You know you're still number one,
But girls,
They wanna have fu-un,

When the working day is done,
Oh,girls,
They wanna have fun./

Mul on tööst kopp ees juba. Ei, tegelikult ma ei saa päriselt nii öelda. Aga natuke naljakas on, et vähe liigub edasi ja ma muutun kärsituks. Samas, lõpp paistab, lõpp ei ole kaugel. Ja ma kavatsen sellele lõpu teha umbes nädala jooksul. Küllap saab. Ja siis ma viskan jalad seinale.
Pausi teen veel teisipäeval, et vaadata praksiasju, siis ma tahtsin hambaarsti juures käia ja natukene I-s asjatada. Kolmapäeva sättida. Natuke...

007 on katki. Uhh neid kaherattalisi küll. Autoga sõites on vähemasti mingi plekikolu sul ümber ja kui keegi sulle otsa sõidab, läheb kõigepealt auto katki ja alles siis sina. Või noh...umbes nii. Kaherattalisega lähete mõlemad korraga katki...
Ja tõesti kahju, et Eestis ei kehti füüsikaseadused.

Ma tahtsin öelda mõningaid asju. Aga praegu kuidagi ei tule...

Ööd on ilusad, ööd on ilusad praegusel ajal...

Ma teen nõmedaid asju, sest ma ei oska mittenõmedaid teha. Ja nii ongi.

2007-05-23T16:48:00.000Z

"Tal oleks justkui süda küljest rebitud, " ütles mees, kelle nime ma olen kahjuks kõrvust mööda lasknud... Loode, nimega 007, küljestrebitud südamega, Ragnari sõnul muheda olemisega tegelane. Nojah, muhe...
Praegu on looteid vähe. Mehad viskasid rõvedat nalja selle üle, et ilmad lähevad ilusaks ja ehk on kuu aja pärast looteid rohkem saada...
Nõnda räägitakse inimesest, kes mõnele on püha, aga teadlasele... hmm... teadlasele ei ole miski püha.

Mõtlen natukene hirmuga järgmisele kolmapäevale. No kuhu ma küll selle rahvamassi topin. Ja kuhu panna kõlarid ja pillid, kui Buss otsustab mängima tulla... Oeh... Silmad kinni ja las kõik läheb omasoodu...

A ütles, et tal on veel hulgi igasugust tööd mulle anda, kui ma vähegi peaksin huvitatud olema. Leping ka. Leping tuleb ka ükskord ära teha.
Lõpp on lähedal, lõpp paistab juba täiesti selgelt.
Sättisin preparaadid karbis nii, et mul oleks hea ülevaade sellest, palju juba tehtud ja palju veel ees. Kolmkümmend kaks tükki on veel. Mis teeb keskmiselt 8 päeva. Nädala pärast peaks kõik möödas olema... Ma üritan ära teha. Tahaksin kaelast ära saada. Et siis vaadata, mis edasi.

Sain kummalise lakoonilise kirja oma postkasti, tundub, et tuleb teisipäeval minna botaanikaaeda. Jäin mõtlema, kas tegemist on kutsega ainult minule, ainult minu rühmale või kõigile ainele registreerunutele... Konsultatsioon... Nojah, kõigile rühmadele sel juhul siiski vist... Mis tähendab, et ma peaksin teisipäeval varem tööle minema või siis hoopistükkis hiljem... Eks paistab, kuidas ma teen. Konsultatsioon...

Eile vaatasin ühe filmi. Võibolla vaatan nüüd järgmise. Kapsastunud oleks, mis parata. Homme samamoodi. Oh rõõmu, oh ilu.

Loodan, et kolmapäev toidab.

2007-05-22T17:54:00.000Z

Ohhoo...
Natuke olen vahepeal käinud tööl, natuke käinud niisama olemas. Kaks päeva tegin pausi, ei jaksand, ei viitsind, ei tahtnud. Võtsin R käest 30 giga filme, ära olen suutnud vaadata ainult ühe ja siis veel mõningad Derren Browni saated. Nojah, võibolla ei oleks pidanud eile öösel pimedas seda musta kunsti vaatama, ehkki teada oli, et see kõik on pulli kaka. Mis siis. Piisavalt veenev oli...

Ühel päeval pärast tööd käisin M-ga jäätist söömas botaanikaaia kõrval müüri otsas. Tim tuli ka sinna. Siis läksime jõe äärde, Tim ostis suure pudeli fantat ja ütles, et joome seda nii kaua kuni täis jääme. Nojah, eriti ei jäänud, lihtsalt Timil hakkas paha. Kõmpisime kodu poole, tahtsin bussi peale minna, aga Tim ütles, et läheks mäkki ja võtaks midagi süüa. Läksimegi. Aga mäkis oli rõve. Ja siis läksime statoili hoopiski. Võtsime natuke süüa, istusime Sinise Laguuni äärde maha ja olime seal. Keskööks hakkas juba hirmus külm. Ma ei olnud ju arvestanud sellega, et nii hilja peale jään. Varbad puha paljad. Saatsin B-le küsiva sõnumi, aga ta ei vastanud, mistõttu pidin ikkagi koju kõmpima, ehkki tema kodu oli nii kohutavalt ahvatlevalt lähedal.

Ühel järgnevatest päevadest, ma arvan, et see oli pühapäev, käisin I-s koos M-ga. Istusime niisama, M pidi õppima, aga sellest ei tulnud midagi välja. Süüa ka eriti ei olnud ja... Nõnda me kaks paljast vaala seal lebasime. Siis helistas Tim. Tuli ka seltsi, kusjuures suutis isegi peaaegu iseseisvalt end kohale vedada. Oh seda mälukest küll... Tõi kaasa pooliku pätsi leiba, kümme muna ja jupi vorsti. M hakkas neid asjandusi siis praadima, tegi meile püha õhtusöömaaja. M nägi välja nagu leedu libu. Mina nägin välja nagu kalatehases töötav kilupakendaja. Tim oli traktorist. Oh seda idülli. Jõime söögi alla peedipudeli tühjaks. Vitsutasime endid leivast ja munast täis ja siis mõtles M, et läheks linna peale lällama. Jäime viisakalt astudes bussist maha, mistõttu pidime linna poole kõmpima. Ostsime poest veel peeti ja istusime Sinise Laguuni äärde maha. Istusime ja olime... Lihtsalt niisama. Tim kahe naisega. Kellel külm hakkas, sai keskele istuda. Viimaks istusime kenasti kolmekesi pingil, Tim keskel, käpad läbisegi. Ja siis ta ütles, et meie käed on liiga madalal. Et ta ei saa nii. Oh neid mehi küll, siuksed õrnakesed, ei saa sõbralikult kättki ümber panna. Nalja kui palju... Lõpuks tuli tunne, et peaks ära minema. Ja astusimegi jälle kodu poole. Samm oli kergelt rutakas, aga ei olnud viga. Kinnitasin pilgud järjest tänavapostide külge ja kujutasin endale ette, et käin mööda kujutletavat sirgjoont endast postini. Ja nii ei pannudki tähele, kuidas olingi juba koju jõudnud.

Eile käisin hommikul Õpetaja juures, jube oli. Aga tundus, et tal on lõbus. Nii õnnis nägu oli tal peas kui ma jälle vigisema hakkasin kui me üritasime Bachi mängida. Pärast käisime Ti-ga Väikevennale sünnipäevakingitust vaatamas. Sealt edasi läksin tööle, ehhki kuidagi eriti paha oli olla. Aga otsustasin, et see on lihtsalt nõme olemine. Läksin panin masina tööle, istusin maha, kõht oli tühi, aga lõpuks läks olemine natuke paremaks. Töötasin neli tundi, helistasin Vennale, käisime poes kooki ostmas ja läksime koju sünnipäeva pidama.

Täna jälle tööl, lõikusin ja lõikusin ja lõikusin. Nagu ikka, ei midagi väga vapustavat. Vaikus soodustab mõttetööd. Väga kummalisi asju tuleb pähe... Väga kummalisi. Ja mida aeg edasi, seda rohkem ma seal omaette vilistan ja ümisen. Aga vahetevahel astub sinna inimesi sisse ja siis on natuke imelik...

Peaksin minema uisutama. Pole ammu end liigutanud. Aga natuke hirmus on... Ei ole enam seda nooruse särtsu, ei ole noh. Üksi ka väga ei viitsi praegu... Ah, las olla, lähen hoopis magama täna ja... Nii see kevad läbi sõrmede jooksebki...

Järgmise nädala kursapidu natuke hirmutab. Ma ei kujuta ette, kuhu ma selle rahvamassi topin. Ja siis veel Buss... Uhhuuu... Ja millega ma neid toidan ja joodan... Kas keegi mm... aitaks?

Küll, aitab küll.

2007-05-17T21:03:00.000Z

Registreerusin just järgmise aasta ainetele. Ja vaatasin üle oma suvepraktikumide kava. Hmhmh... Suhteliselt kolm nädalat jutti kuskil võsa vahel. Tundub, et tuleb üks räpane suvi. Kaks nädalat on suht raudne laks telgis. Kiisuga. Oi, Kiska, me saame tõesti pea pool suve koos veeta.

Mis saab Prantsusmaale sõitmisest, seda ma ei tea veel. Aga praegu teenitav raha üle külgede igal juhul ei jookse. Ja kui Prantsusmaale ei saa, siis Inglismaale peaks ikka jõudma. Ehk. Küllap paistab. Inglismaa isegi tundub natuke ilusam variant minu jaoks. Aga seda saab mõelda.

Hommikul ärkasin vara. M jõudis voodisse alles siis, kui väljas oli juba valge. Ja referaat oli tal suhteliselt poolik, nagu ta ise väitis. Lasime kuskil üheteist paiku kodunt jalga, tema kooli, mina tööle. Tööle... Oh Laborirott ma olen. Mõtlesin, et tegelikult peaksin ma hoopistükkis rokkima ja mitte seal niimoodi lõikuma.
Teadus ribadeks, nagu ütles üks mees, kes eile laborisse sisse hüppas, küsis, mida lapsed teevad (eeldasin, et ta küsib seda minult, sest kedagi peale minu laboris ei olnud ja eeldasin, et lapsed käib minu kohta) ja siis läks minema. Naljakas mees oli.
Mingil hetkel helistas Kiska, ütles, et praktikumidega sai kõik korda ja siis selgus, et ta tuleb oma praktikumi lõpuasja tegema ja ma palusin midagi mulle süüa kaasa võtta. Ja mingil hetkel ta siis tuligi. Ja läksime välja päikese kätte piknikku pidama ja siis nägin, et majanurga juurest tuleb M ja tal on ka toidukotike käes. Niiet ma sain täna korralikult ära toidetud. Mille üle mul on hea meel, sest siis ma jaksasin seal istuda seitse ja pool tundi ja sain ära tehtud tervelt viis preparaati. 26 on tehtud, ees on veel 54. Mis on juba peaaegu et rõõmustav mõte. Mõte sellest, et kui ma enam ei jaksa, siis saan ma sättida endale eesmärgiks ära teha veel 14 preparaati. Sest siis oleks tubli pool tehtud.
Piknik. Kahju, et kiire oli, aga muidu oli see hästi tore. Ma tunnen kergelt puudust neist eelmise aasta kevadpäevadest aknalaual Kiska, Rene ja veel igasugu rahvaga. Piknikud ja pilli raiumised. Sest nii oli hästi hea. Tundus nagu tudengielu. Praegu läheb asi nii... töiseks kätte. Hakka või arvama, et elu ongi selline, et ma ajan ennast tööle, väljas on meeletult kena ilm ja mina vaatan päikesepaistet ainult läbi ribikardinate ja valutan selga ja tunnen end jõhkralt raugana...
Aga raha on vaja... Eksole... Selleks, et saaks ühel hetkel jalad seinale visata.
Aga homme teen ma endale vaba päev. Lähen I-sse, viskan jalad seinale, võtan seljale päikest, loen raamatut ja siis lippan proovi.
Hmm, Kiska, mul on tegelikult jõhkralt hea meel, et te mind viiendaks rattaks tahate. Kui nii võib öelda.. Jah, mul on hea meel. Sest ma loodan, et see paneb elama. Ja isegi kui ei pane, siis te olete nii toredad, et see oleks ka lihtsalt niisama väga tore. Vot sellised lood...

Tim teeb muusikateooria plaane. Vaatame, mis sellest välja tuleb. Mõtted kõlavad hästi. Täna saime kokku neljakesi, tegelikult peaks meid olema vististi kümmekond. Aga ma loodan, et see paneb samuti elama. Natuke...

Tim ja tema naised... Tjah... Aga tal on lööki. Kris läinud, kassisilmadega tüdruk asemel. Mul on hea meel, mõjub hästi. Heheh. Astusime mõned sammud Timiga koos kodu poole. Mainisin paari sõnaga tema filmiõhtut. Ta naeris ja ütles mõned naljakad sõnad, mida ma siinkohal ära ei hakka tooma. Aga need kõlasid positiivselt ja sellest on hea meel.

Elu on omamoodi naljakas. Kui välja arvata kogu see masendav teema, mis igal pool on. Kui välja arvata see, et ikka viskab mõte vimpkasid ja kisub vägisi kraavi. Aga vististi teisiti ei saa kah...
Ei, küllap ükskord kõik läheb korda.
Ma mõtlesin välja, mis see on, mis teeb nii, et paha on olla kogu aeg. Mõnes mõttes on hea seda teada, aga samas on fakt ka see, et kuidagimoodi seda muuta ei saa. Ei saa ja kõik. Saab leida asendustegevusi (mida teeb suur osa maailmast), saab mitte midagi ette võtta (nagu teeb ka suur osa inimesi), saab vinguda, saab leppida... Aga lõppeks ei saa muuta. Ei saa muuta, see kas muutub ise või ei muutugi. /Enda teha kõik ja mitte miski/ aga eks ma osalt sellega tegelen ka...

Segast ajan juba täiesti... Esmaspäeval pidin Õpetaja juurde minema, olen isegi harjutanud natuke. Aga motivatsiooni eriti ei ole.
Mis selle motivatsiooniga ongi... Aega on vaja ja ...
Ah, aitab küll sest mölast.

Tööloom. Aga ükskord tuleb pidu. Oioi, pidu...

2007-05-14T20:12:00.000Z

Niisiis oli eile üsna naljakas päev. Ma ei ole ammu olnud nii populaarne. Tõesti... Nii populaarne. Ja see oli päris kena. Võttis mõtted eemale mõneks ajaks.

Käisin tööl. Peavalu läks ära, seal on meeldivalt vaikne... Ainult mikrotoom undab vahel vaikselt. Ja see on nii meeldiv. Puhas vaikus.
Selja võtab roppu moodi valusaks. Aga ma loodan, et see viga saab varsti lahenduse.
Siim käis ka korraks laborist läbi. Ütles, et ma olen tubli olnud. Hea on olla tubli. Eks ma katsun. Seni kuni seda on veel tore teha.

CSI Miami. Hilisõhtune meelelahutus.

Head ööd.

2007-05-14T08:41:00.000Z

/Kõik kõrvale heida, hei, maale vaid sõida!/

Laupäeval niisiis käisin tööl. Õhtupoole pakkisin asjad kokku, pistsin kotti 3 raamatut ja põrutasin I-sse. Mõtlesin seal siis, et mis ma ikka nii... ja saatsin B-le küsiva sõnumi tee ja küpsiste kohta. Sain vastu sõnumi, mille kohaselt ei pidanud tal hiljem aega olema. Nojah, tegelikult olin ma juba algusest peale veendunud selles, et tal ei ole hetke ega midagi. Hakkasin siis kaminasse tuld tegema. Konutasin kamina ees ja siis kuulsin aia taga kaherattalise mörinat.
Tegin teed, istusime natuke ja siis ta läks veini jooma, nagu ta ütles. Tuttav külas, tarvis koos midagi tarbida. Üks on kuiv ja teine on ka punane... Küpsiseid ei söönud, sest tal jäi süstal maha...

Poolteist tundi läks enne kui ma tule üles sain, mistõttu raamatu lugemisest väga palju midagi välja ei tulnud. Kella kahe paiku sain magama.
Ärkasin hommikul selle peale, et arvasin, et telefon tahab mind äratada, aga oli hoopis järjekordne sõnum. Kell oli pool kaheksa. Ta ütles, et sõidab sihitult jalgrattaga ringi ja on väga sooda ja väga magamata (ehk ta ei olnud magama saanudki). Kutsusin ta enda juurde. Ajasin end voodist välja, panin riidesse ja siis nägin teda rattaga aiast mööda kihutamas. Inimestele ikka ei jää meelde, kus ma täpselt elan... (kuigi imetabane oli see, kuidas ta õhtul täiesti iseseisvalt sinna kohale jõudis...aga siis ta oli kaine ka). Ta nägi ikka suhteliselt kapsas välja. Vajus esimesele ettejuhtuvale voodile, aga ma kamandasin ta tahatuppa, sest seal siiski soojem ja mugavam. Võttis siis riidest lahti, ronis voodisse. Tõmbasin talle teki peale, tegin kolm paid, võtsin raamatu, istusin maha, tema jäi magama ja mina lugesin neli tundi, seni kuni ta üles ärkas. Inimestel on väga õndsad näod peas kui nad magavad. B näos oli kohati mingi kummaline piin...
Siis ta ajas end üles. Keetsin talle kohvi ja andsin aspiriini. Vahetasime sõnu. Ja mõtteid. Siis ta ütles, et ta peab ära minema. Ja siis ta läks. Mina jäin sinna.
E tuli söögiga. Sõin. Siis võtsin labida ja hakkasin maad kaevama. Noh, nii tegevuse mõttes. Pea valutas, ma ei usu, et maa kaevamine eriti hea oli peavaluga. Aga see ei olnud tähtis.
Väsisin ära.
Siis tuli Ti, pidi sinna õppima tulema. Aga lõpuks ei tulnud õppimisest suurt midagi välja. Mina üritasin lugeda, tema õppida, aga pidime kogu aeg toole nihutama, et päikese käes saaks olla...
Lõpuks ei õppinudki, ega midagi, hoopis ajasime juttu. Siivututel teemadel.
Siis helistas Mad ja tuli ka sinna. Jõime teed. Ajasime juttu. Ja siis ta pidi jälle teistpidi tagasi minema. Kiire aja inimesed, mis teha.
Vahepeal helistas M ja küsis, kas ma tahaksin tema ja Timiga trippima minna. Sest Timil oli auto. Ja küsis, kas Ti tahaks ka kaasa tulla. Siis selgus, et Tim teeb veel koolitööd ja tal läheb aega, mistõttu M hakkas vaikselt I-sse kõndima. Sõitsime talle Ti-ga rattaga vastu. Ebamugavates ja mugavates asendites. Mulle pigem meeldib sõita Ti lenksu peal kui see, et ma istun kuskil imelikult Ti selja taga ja kogu amortiseering ei lähe mitte jalgadesse vaid jalge vahele... See on... ebameeldiv.
Sõitsine praktiliselt linna välja, aga M ei paistnud mitte kuskil. Helistasin ja küsisin, kus ta on. Ta ütles, et ta on mu maja ees. Keerasime otsa ringi ja hakkasime tagasi sõitma.
Vahepeal helistas Tim ja ütles, et ta vabanes. Jäin teda bussipeatusesse ootama, et ta vana tobu ära ei eksiks jälle.
Ja siis me läksime trippima. Kell oli juba kümnele lähenemas, väljas läks pimedaks ja vaatamisväärsustest ei tulnud midagi välja.
Lõppes asi sellega, et sellest tuli maksimaalne rullnokkade tripp. Tim ja neli tšikki. Jõu, lähme võtame mõned burksid...
Ei suutnud otsustada, kuhu me minema peaksime. Ja sattusime kogemata Pangodisse. Mõtlesime, et mis seal Pangodis on. Tuli meelde, et Pangodis on Stõmm. Aga Stõmm ei võtnud telefoni vastu. Aga tegelikult oli hilja ka juba.
Pangodi lähedal olid hobused. M ja Ti va hobulausujad ronisid koplisse tutvust sobitama. Meie va jänesed Timiga jäime turvaliselt maanteele. Mul oli kaks helkurit ka. Mõlemal pool. Igaks juhuks... M oli veendunud, et ta kohtas koplis oma pisikest mutit, kellega ta omal ajal sõitis. Hilisõhtune taaskohtumine...
Sõitsime edasi. Jõudsime Otepääle. Käisime poes ja ostsime süüa ja juua (loe: krõpse ja õlut). Läksime Pühajärve äärde. Otepää kasvab... Otepää areneb. Ma ei tundnud seda kohta äragi ja asi ei olnud selles, et seal oleks pime olnud, asi oli selles, et ma ei olnud seal juba vist 5-6 aastat käinud (pärast seda korda kui me K, Ma, Ka ja Ka väikevennaga kogemata ümber Pühajärve tiiru tegime) ja palju oli muutunud. Kõndisime rannas ringi ja tegemist oli nagu mingi kobeda tiinerite filmiga. Umbes midagi sinnakanti nagu The House of Thousand Corpses või The Wrong Turn või midagi sarnast.... Eriti äksi täis mehepoeg ja kari lolle tibisid, kes pööravad kuskile pimedasse kõrvalisse kohta, et vaikselt kas seksida või juua ja siis hakatakse tegema mingeid mõttetuid perverdi ja kollinalju ja peidetakse ennast kuskile ja siis hüpatakse välja ja ehmatatakse teineteist. Ja siis kaob keegi ära ja arvatakse, et see on jälle nali, aga siis lendab kuskilt kadunud isiku otsastrebitud pea välja... Ja umbes selline me olemine seal järve ääres oligi. Ja tundus, et see oleks hirmus idülliline vette plartsatada, nii et teised ei leiaks pimedas üles, ja siis niimoodi eemale järvele hulpida...
/Pühajärves elab kala, Eesti rahva maiuspala, kaskeeee/

Ja sõitsimegi tagasi. Leedu keelse funki, inglise keelse funki ja ma ei tea mis keelse ja ma ei tea mis muusikastiili saatel veel.
Leedu keelne muusika oli hea, sest muusika oli hea ja kui ka sõnad olid eriti nõmedad, siis ma ei saanud neist aru, mistõttu nad ei häirinud.
Tim lollitas nagu ikka. Nagu ikka siis kui tal on /Sõida maale!/ tunne või midagi selle sarnast. Keeras rõõmsalt rooli nii, et me lendasime ühest tee servast teise. Ja siis ta nii muuseas vajus vastassuunavööndisse. Ja mida tegid tibid autos? Loomulikult kisasid. Sest kõik see oli nii rõõmsalt lollakalt idülliline. Nii rõõmsalt tiineritunne tuli peale.
Aga ma tean, et Tim oskab autoga sõita. Ja selle pärast ei olnudki hirmus.
Siis viskasime Ti koju. Peatusime poe ees, et Ti saaks osta ööseks energiajooki, et õppida. Seni kuni Tim oli ka poes, seni ma ronisin esiistmele ja otsustasin, et mina sõidan. Ja üleüldse, kõik oleks väga korras, kui kõik sõitmise ajal mu peale ei kisaks, sest ma ei saa siis aru, mida ma tegema pean kui kolmest suunast tuleb mingeid korraldusi. Sest ehkki ma võin olla lubadeta ja võibolla mitte päris kaine, siis ma tean alati, mida ma teen. Ja ma ei sõidaks kedagi surnuks. Ja ma ei sõidaks kui ma ei oleks täiesti veendunud, et ma vahele ei jää sellega, et mul ei ole lube. Novot... Aga tegelikult ma sõitsingi umbes 10-20 m edasi ja Tim ronis jälle rooli.

Aitab...