Teleportatsioon

Õhus on tunda lõppu. Aasta lõppu. Maailma lõppu? Talve ei ole, seetõttu talve lõppu ei ole tunda. Aga kevade algust küll.

Kui eelmisel kevadel või pisut enne kevade algust hakkas maakera pöörlema teistpidi, siis nüüdseks on see kogunud hoogu juurde. Valetpidi keereldes, kiirust kogudes ja igatpidi raputudes on igal juhul üks tema elanikest hoo pealt maha lennanud. Maha? Üles? Taevasse? Kuidaspidi võtta. Fakt on see, et elu ei ole enam selline nagu enne maakera suunamuutust.

Tagasivaade eelnevasse aastasse... On juhtunud äärmiselt põnevaid sündmusi, mille kohta öeldakse tõenäoliselt tavaline elu. Argipäev. Aeg-ajalt tekib tunne, et ma elan Ladina-Ameerika seebiseriaalis. Ja ikkagi juhtuvad kõik sündmused just selle pärast, et neid on vaja. Katkematu ahel, mille üksikuid lülisid eraldi uurides ei mõista me alati, miks just nii. Aga vaadeldes kõike ahelana, sündmuste jadana, on kõik omavahel seotud ja kui jõuame lõppu, võime avastada, et see, mida pidasime halvaks, on hoopis hea. Ja võibolla ka vastupidi. Sest kui ma ei oleks täheldanud eelmisel kevadel, et maailma pöörlemine käib vales (uues?) suunas, siis ei oleks ma tõenäoliselt veetnud seda hmm... Omapärast suve? Viimast suve. Viimaseid hetki. Ning panustanud oma aega ja tõenäoliselt ressursse edasiseks rahuloluks. Kui nii võib öelda. Kui sellises situatsioonis saab üldse olla rahulolu. Või siiski... Rahuolu sellest, et ehkki lõpp ei tulnud mitte nii nagu me kõik oleksime soovinud, siis... hetked enne lõppu olid siiski sellised, mille üle võib tunda... rahulolu. Tavalised hetked. Tavaline elu. Igapäevane. Rahulik. Ja nii just ongi hea.

Füüsikalise maailma piiratus ja piirid hägunevad. Tegelikult ei ole mitte miski võimatu ja ma hakkan sellesse uskuma. Tõenäoliselt kaovadki kõik piirid alles siis, kui uskuda piiride olematusesse. Me ise seame endale piire. Kuid fantaasia peaks olema piiramatu. Ning fantaasiale ja unistustele ehitatakse üles reaalne maailm. /Kuidas kuningas kuu peale kippus./ Kui rääkisin tädi L-ga, siis ta mainis, et oma lapsepõlves vaatas ta kuud ning mõtles, kuivõrd kõrge peaks olema see torn, mis sinna ulatub ning kas üldse kunagi kuu peale saab. Läks mööda vaid paarkümmend aastat ja fantaasia sai reaalsuseks. Ning kui seitsmekümnendate aastate seriaalides oli kasutusel imetabane telefonisüsteem, mis võimaldas rääkida ja samaaegselt näha videot inimesest, kellega aeti juttu... Ja kui veel üheksakümnendate aastate alguses sai mõeldud, et jaa... ei tea, kas see kõik juhtub enne kui me väga vanaks saame, siis... Siis nüüd on see kõik olemas. Ja mitte miski ei ole võimatu, sest kui me ennast ei piira ja jätkame otsinguid oma unistuste täitmiseks, siis varem või hiljem need unistused ka täituvad. Ning teleportatsioon on tegelikult võimalik. Ma lihtsalt arvan, et maailm ei ole selleks veel valmis...

Jah. Ja see valu ja ahastus ja surma tunne, mida ma sel aastal kogesin, on suurim kõigist ning igatpidi väärtuslik. Unustamatu. See tunne, et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku informatsiooni, mida mitte kuidagi ning mitte kunagi enam kätte ei saa. Et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku igas muus mõttes ja see kõik on võimatult pöördumatu. Lõplik. Ja on teatud situatsioonid, millest tagasiteed ei ole. Ja on teatud sündmused, mille järel maailm on absoluutselt teistsugune. Ja ehkki aeg-ajalt me kaotame inimesi ja nendega koos ka tükikesi oma maailmast, tükikesi oma päevadest, oma harjumustest. Siis ehkki see on niivõrd ennustatav, on see ikkagi üllatuslik, kui see hetk lõpuks kätte jõuab.

Ja ikkagi jätkame elamist. Uuel aastal uue hooga. Naudingu ja virisemisega, nagu ikka.
Head vana aasta lõppu!