Mul on hea meel. Hea meel selle üle, et M saab mu üle jälle naerda. Hea meel rahvusvahelise intriigi üle. Hea meel suve üle.
Veetsin viimased 3 päeva väga meeldivas seltskonnas. Vahest ehk liigagi meeldivas, kui nii võib öelda. Ja muidugi kurvastasin ka mina, kui nad kõik ära läksid. Aga... vähemasti on, mida meenutada. Tõepoolest, ma ei ole ammu kohanud nii toredaid inimesi. Selliseid, kellega jutt koheselt sujub, kellel on haige ja ajuvaba huumorimeel ja kes vaatamata sellele on nii suured ja targad ja täiskasvanud. Õndsus igal juhul.
Järjekordselt on mul mõningaid asju, millest tahaks rääkida, aga millest ma tõenäoliselt siiski ei räägi... Elu on selle jaoks liiga ajuvaba.
Aga mul oli tore järjekordselt keset tärpsulõhnast vaikust, mida sai lõhestatud akordioni ja saksofoniga. Ja mul oli tore jõe ääres, ehkki väljas oli võibolla natuke liiga külm. Eesti valged ööd. Nii valged, et nende jooksul võib juhtuda ükskõik mida. Kahju, et ma ikka veel haige olen.
Kui mõtted ja elu keevad üle pea, lähevad kõik sõnad meelest ära. Ja selle pärast ma rohkem ei räägigi. Aga ma mäletan...
Veetsin viimased 3 päeva väga meeldivas seltskonnas. Vahest ehk liigagi meeldivas, kui nii võib öelda. Ja muidugi kurvastasin ka mina, kui nad kõik ära läksid. Aga... vähemasti on, mida meenutada. Tõepoolest, ma ei ole ammu kohanud nii toredaid inimesi. Selliseid, kellega jutt koheselt sujub, kellel on haige ja ajuvaba huumorimeel ja kes vaatamata sellele on nii suured ja targad ja täiskasvanud. Õndsus igal juhul.
Järjekordselt on mul mõningaid asju, millest tahaks rääkida, aga millest ma tõenäoliselt siiski ei räägi... Elu on selle jaoks liiga ajuvaba.
Aga mul oli tore järjekordselt keset tärpsulõhnast vaikust, mida sai lõhestatud akordioni ja saksofoniga. Ja mul oli tore jõe ääres, ehkki väljas oli võibolla natuke liiga külm. Eesti valged ööd. Nii valged, et nende jooksul võib juhtuda ükskõik mida. Kahju, et ma ikka veel haige olen.
Kui mõtted ja elu keevad üle pea, lähevad kõik sõnad meelest ära. Ja selle pärast ma rohkem ei räägigi. Aga ma mäletan...
posted by Kuri Hunt at 7/07/2009 01:53:00 PM
1 Comments:
Küllalt pikad pausid on Teie perioodika+väljaannetel.
Nii või teisiti rariteet, kui oma empiirilistele sisemaailma seiklustele kunagi tagasi vaatama hakata.
Tegelikult see on huvitav, kuidas ma kõnealuse saidi leidsin. Nimelt torkas mulle korraks pähe kunagistest lasteaia aegadest, et me kõik olime kartnud siukest hirmuäratavat suurkuju - supilontrus. Tollaal ei osanud keegi muidugi sellele nimele äratuntavat rolli või omadust omistada, kui vaid suur ja tundmatu elukas.
Ma ei tea, miks see just täna, 2. septembril 2010 pähe tuli, kuid otsing andis ühena esimestest Teie lehekülje vasteks, kui kunagi kardetud eluka nimi vormi trükkida.
Samuti ainuke koht, kus ma kunagi seda vaimusilmas fantaseeritud kujutist elavana nägin olid alateadvuse sügavad ruumid ärkveloleku ja teadveloleku piirimail.
Naljakas, milliseid seoseid on võimalik leida, kui natuke ringi tuhnida.
Pärimuslugudes ringi liikudes, võib aga nüüd antud nimele "suurte kõrvadega ja suppi armastav koer" tähenduseks omistada.
Küll aga ei ole Te kardetud karakter, seega jätan siinkohal jutu lõppenuks.
Postitage kommentaar
<< Home