Blogimise sagedus on ilmselgelt positiivses korrelatsioonis minu negatiivse meeleoluga.

Maailm kukub kogu aeg kokku. Teiste oma ja minu oma. Kandvad seinad kaovad, katus langeb sisse. Või siis sõidab ära.

Mind ümbritsevad inimesed on pidevas sügavas depressioonis. Siinkohal ma mõtlen tõepoolest seda kliinilist depressiooni, mitte lihtsalt halba meelt. Nojah, ja siis ei saa minagi neist ometi erineda. Kõige selle peale tekib tahtmine rääkida kellegagi, kes ei ole sügavas depressioonis. Aga kahjuks on sellist inimest väga keeruline leida. Tähendab, loomulikult on olemas rõõmsaid inimesi. Aga ei ole rõõmsaid inimesi, kellega tahaks rääkida. Või siis, on olemas küll, aga ma tean, et ma ei peaks nendega rääkima.

Praeguses seisus on minu meelest tõepoolest kõige kohutavam see, et mul ei olegi kedagi, kelle juurde minna. Eelmisel kevadel oli ka halb, aga mul oli vähemasti teadmine, et kui väga üle käte läheb, saan ma ikkagi minna istuma ja vaikima. Nüüd on jälle halb ja ma tean, et ma ei saa minna istuma ja vaikima.
Ja selle pärast ma räägingi siin iseendaga. Avalikult isiklikult.

Ma olen hakanud mõtlema sellele, kuidas elu tulevikus välja näeb. Ja ma kas ei näe mitte midagi või ma näen asju, mis mulle ei meeldi, aga mida muuta ei ole võimalik. Ja see on üsna vastik. Ja ma mõtlen asjadele, millele ma mõelda ei tohiks. Asi... Asi=ese.

Ah... vingumine.

Eile (kellaaja järgi siis üleeile ikkagi) käisin kummalisel interdistsiplinaarsel olengul. Plaanisin minna kontserdile koos praeguste ja endiste kursakaaslastega. Külastasin enne kontserti Rened, kelle juures toimus oleng. Kohtusin ka Rolfi ja Püha Taaveti ja kolme tundmatu neiuga. Sai tehtud muusikat ja nauditud kerge joobeastmega noorte ülemeelikust. Koos suundusime ka kontserdipaika. Kusjuures ürituse kõige ägedam osa oli see, kui mina, Rolf ja Rene ei suutnud turvamehele kuidagimoodi tõestada, et me oleme juba päris vanad inimesed. Ja meid ei lastudki sisse. Päris lustakas... Aga tõenäoliselt nii oligi parem. Ma vähemasti näen veel nooruslik välja, vaatamata oma kahtlaselt kiiresti hallinevatele juustele...

Elu on täis kohutavkauneid hetki. Kahjuks on need seotud üksilduse nukra ilu, mõrkjasmagusa meeleolu või tohutu ükskõiksustundega. Vabanemine... Ja kahjuks järgneb hetkelisele vabanemisele kõigi köidikute veelgi tugevam pinguldumine. Ja täiesti vabaks tõmmata veel ei julge. Vaevalt, et kunagi julgema hakkan.

Ich hab' viel gespielt, hab' viel verloren,
keinen Augenblick hab ich bereut...