Võibolla on tõesti aeg-ajalt tarvis, et keegi saaks surma. See paneb inimesi mõtlema elu väärtuste üle, tõmbab pisut tempot maha ning äratab üles mõistuse. Igal juhul vaadates tänast olukorda liikluses, võib küll väita, et õnnetused Tallinn-Tartu maanteel on pannud inimesi natukesekski liiklema vastavalt teeoludele.

Tänane ööpäev on minu jaoks olnud nii mitmeski mõttes eneseületuslik. Protsessi vilju - sepikut toorjuustu ja vorstiga - maitsen ma praegu. Kell on viis läbi. Hommikul. Kui oleks suvi, paistaks juba päike.
Jõudsime tagasi Tallinnast. Üsna põnev retk oli. Eesmärgipärane. Ja eesmärgid vähemasti minul said täidetud. Tänasest alates köhin ma verd kopsu- ja häälepaelte tükikestega. Kunas mu hääl jälle tagasi tuleb, seda ei tea. Hämmastav on aga see, et isegi sellises seisundis on tõepoolest võimalik esineda. Ehkki kui enne oli lihtsalt "hääl ära", siis nüüd on tõepoolest hääl ära. Täiesti. Loodan, et põletik ei löö häälepaeltesse.

Auto on täis patju ja trummide metalsemaid osi. Näitasin jõudu ja tassisin täiesti iseseisvalt ühe korraga tuppa oma asjad, kaks kitarri ja taldrikud. See kõik teeb õnnelikuks.

Jah, ma ei väsi kordamast, et mul on hea meel Bussi üle. Elu ei paistagi nii lootusetu, lihtsalt peaks rohkem esinemisi leidma, oleks põhjust proovi teha. Aga tõesti, nii õnnis oli kärutada kapsalehelikult aeglaselt kodu poole tagapingil norskav Heikki, nohisev Kiisu ja kõrval Stõmm, kes toppis mulle suhu šokolaadikooki. Kõik oli väga hästi.

Hetkel tundubki kõik väga hästi. Töö on äge, Buss on äge, Kool on natuke tobe, aga nostalgiline. Võiks suisa öelda, et ma olen valmis. Ma ootan põnevusega, mis juhtuma hakkab.

Aga nüüd on tarvis väga magada. Hommikul tuleb hakata asju ära viima, laiali jagama ja taarat koristama.