Mul on hea meel. Hea meel selle üle, et M saab mu üle jälle naerda. Hea meel rahvusvahelise intriigi üle. Hea meel suve üle.

Veetsin viimased 3 päeva väga meeldivas seltskonnas. Vahest ehk liigagi meeldivas, kui nii võib öelda. Ja muidugi kurvastasin ka mina, kui nad kõik ära läksid. Aga... vähemasti on, mida meenutada. Tõepoolest, ma ei ole ammu kohanud nii toredaid inimesi. Selliseid, kellega jutt koheselt sujub, kellel on haige ja ajuvaba huumorimeel ja kes vaatamata sellele on nii suured ja targad ja täiskasvanud. Õndsus igal juhul.

Järjekordselt on mul mõningaid asju, millest tahaks rääkida, aga millest ma tõenäoliselt siiski ei räägi... Elu on selle jaoks liiga ajuvaba.

Aga mul oli tore järjekordselt keset tärpsulõhnast vaikust, mida sai lõhestatud akordioni ja saksofoniga. Ja mul oli tore jõe ääres, ehkki väljas oli võibolla natuke liiga külm. Eesti valged ööd. Nii valged, et nende jooksul võib juhtuda ükskõik mida. Kahju, et ma ikka veel haige olen.

Kui mõtted ja elu keevad üle pea, lähevad kõik sõnad meelest ära. Ja selle pärast ma rohkem ei räägigi. Aga ma mäletan...

Nuumatud

Oh seda õndsust, mis tekib siis, kui võtta liha. Tjah, eilsest saadik on toimunud üks õudsem toiduorgia. Harjumatu pärast kõiki neid pikki koolipäevi, mida sisustas ainult 200 g pastasalatit. Kevadvaheaeg kulub juba peki kasvatamiseks marjaks ära. Püksid hakkasidki liialt alla vajuma.

Võtsime kätte ja sõitsime M-ga ära J-J. Ehkki tegemist oli üsna tavapärase tegevusega, siis minu jaoks ikkagi seikluslik. Ma vihkan reisimist. Aga sihtpunkt on liialt mõnus, et mitte loobuda enda liigutamisest. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi öelda. Aga olek oli küll selline, nagu Taevariik olekski saabunud.

Poolteist päeva, mille jooksul ei pidanud oma ajusid mitte millegi jaoks pingutama. Uni, mis oli hämmastavalt hea.

Jah, uni. Ma ei ole ammu näinud nii viljakaid unesid. Ma tahaksin öelda, et ma unelesin terve öö, samas ma tean, et iga unenägu kestab maksimaalselt 3 sekundit. Aga... Ma ütlen ikkagi, et terve öö nägin ma unesid. Need olid tõepoolest hämmastavad. Jõhkrad, heldimusttekitavad, tuttavlikud, üllatavad. Ja pinnale tõustes teadsin ma, et ma ei taha veel ärgata, ma tahaksin ikka veel näha neid unesid. Ebamugavusttekitavaid, aga ometi nii mõnusaid. Nagu elu. Nagu päris. Ärgata üle pika aja tundega, et mulle meeldib elada. Ärgata tundega, et mul ei ole ka midagi selle vastu, kui ma nüüd enam magama ei jäägi. Ärgata mitte äratuskella peale, vaid selle peale, et ME hakib köögis kurki. Õndsus.

Ja lõpuks on õhus 100% kevadet. Tolm ja kevadtuuled. Lootustandev. Ja vaadates jõge meenub mulle eelmine kevad ja suured ämblikud laeva seintel ja nurkades. Ja ma tahan, et Tim oleks juba tagasi. Tagasi ja ainult meie päralt. Aga ma tean, et nii enam ei saa. Kas üldse veel?

Mu meel on hea, ehkki nukker ja raskus vajub jälle peale. Linnaõhk teeb vabaks, kui ma kaks kuud istun metsas ja unistan oma tuttavast tänavamürast ja öistest pimedatest tühjadest teedest. Aga see rõhub, kui ta kannab endaga kaasas kohustuste ja kooli lõhna. Ja mind teeb ärevaks, kuidas kahe päeva pärast on jälle kool ja vabadust polekski nagu olnud.

Ja ikkagi oli ME juures hea. Ta on nii teistsugune, nii eriline, nii hea...

Plaanisin reedel minna sõjarditega ballile. Aga kuna ma vist tegelikult nii väga seda ei ihanud, siis ma sinna ei sattunud. Nimelt läks tööl oluliselt kauem, kui ma olin arvestanud. Ja mul ei jäänud enam aega, et end ilusaks teha. Läksin siis hoopis raamatukokku.

Raamatukogus kohtusin Renega, kes lõi rõõmsalt oma aega surnuks. Ajasime juttu maast ja ilmast. Ta on läbinud tohutu metamorfoosi. Mul on aeg-ajalt hea meel teda kohata ja tõdeda, et ta ei ole see, kes ta oli vahetult pärast keskkooli lõppu. Ta on nii omapäraselt muretu, et sellest olekust kajab läbi tohutu pingutus lasta lõdvalt. Aga tal tuleb välja. Päris edukalt. Ja mul on hea meel.

Lahkusin niisiis reede õhtul raamatukogust heas tujus, kuna mitmetunnine jutuajamine oli üsna ergutavalt mõjunud. Mõtlesin, et suudan endas kanda seda meeleolu ehk mõned päevad. Aga...

Aga kahjuks juhtus asju, mis nullisid ära kogu minu toreda plaani olla rõõmus. Nimelt olin ma järjekordse Sheep effecti tunnistajaks. Ja see oli kõige hullem Sheep effect, mida mina näinud olen. See oli nii halb, et lõpuks ei osanud ise ka midagi teha. Hea tahte tapab füüsikalise maailma piiratus. On asju, millega üksi hakkama ei saa. Ja kui kellelgi pole plaaniski aidata, siis... Nojah...

Igal juhul kummitas mind tükk aega reedest pärit rõlge tunne. Oleks tahtnud sellest rääkida. Aga nagu ei olnud kellegagi seda arutada. Rääkisin kibekähku M-le, aga ma ju tean, et praegu pole minu kord rääkida. Praegu on tema korda rääkida.

Eilne päev oli vaatamata kohati pähe hüppavale Sheep effecti mälestusele ometi päris vahva. Tegime proovi, käisin tööl, nautisin päikest. Käisin M-ga väljas istumas ja osakonnas pilli raiumas. Üsna meeldiv.

Mul on päris mitu asja tarvis ära teha ja kaelast ära saada. Aga kevad tuleb ja see energia, mille ma suvel metsast kaasa võtsin ja millega ma kooliaastat alustasin, on otsa saamas. Ma ei ole päris kindel, kas ma juunikuuni sellega välja vean. Mootor turtsub juba praegu, üsna tükk aega, kui aus olla. Ma tean, et kui me saaksime oma heaoluprojekti kuidagimoodi ära vormistatud ja selle tarbeks peo korraldatud, annaks see nii palju juurde. Midagi liigub, kuid kuhu me jõuame, pole veel teada.

On hetki, mida tahaks korrata või mida tahaks tagasi. Leevenduseks tuleb kopsud õhku täis tõmmata ja kevadöösse saata pikk hundiulg.

Ma ei tea, mis ma ütlema peaksin. Veel vähem, mis ma tegema peaksin. Tunnen ennast nagu ema, kes iga poole tunni tagant helistab, et küsida, kas kõik on ikka korras. See võib lõpuks ju üsna häirivaks muutuda. Ma hoian end tagasi ja helistan kõigest kord päevas, kui sedagi.

Halb tunne ikkagi. Mitte päris see, et olles sukk, siis tunnen minagi end reedetuna, kui saabas on reedetud, aga midagi sinnapoole. Või siis olles sukk, on mul lihtsalt kahju saapast. Äärmiselt halb võrdlus, aga ma ei oska kuidagi teisiti...

Halb on see, kui inimesed ei räägi. Vingumine on äärmiselt teretulnud tegevus teatud situatsioonides. Mina ka vingusin. Enam ei vingu teatud teemadel, oleks ka imelik, sellest on liialt palju aega möödas. Aga see aitab. Natuke vähemasti.

Aga südamevalu on meil kõigil oma isiklik. Ja kõige suurem üldse, öelgu teised, mis tahes. Ei tähenda, et Aafrikas nälgivad lapsed või igal pool käivad sõjad. Kurb muidugi, jah, aga enda südamevalu on oma ja lähedal ja maailma suurim.

Raske panna sõnadesse seda, mida tahaks öelda. Ja selle pärast ma rohkem ei ütlegi.

Tahtsin terve nädalavahetuse töötada. Aga ma õnneks ei teinud seda. K helistas mulle reedel ja kutsus laupäevaks võistlustele appi. Ma muidugi vastasin, et mina tema Looma küll ei katsu, rääkimata tema valmispanekust või talutamisest. Aga helistasin Ti-le ja tema oli täitsa nõus kõike seda tegema. Mina jõlkusin lihtsalt kaasa ja olin meeldivalt hirmul. Tore oli K-d näha üle pika aja. Hästi nostalgiline. Kohutavalt nostalgiline. Kibemagus oli mõelda sellele, kes me olime 8 aastat tagasi. Ja vaadata, kuidas me mõlemad oleme nii palju muutunud. Tohutult ebareaalne tunne tekkis. Nagu see, kuidas kõik oli, oleks juhtunud kellegi teisega. Aga äärmiselt mõnus sellegipoolest.

Võistlustelt viskasin Ti ära koju, ise sõitsin I-sse. Siis helistas Kiska ja ütles, et ta tahab kohtuda. Otsustasime minna piknikule. Kiska ema küpsetas porgandimuffineid ja Kiisu tegi termosega kakaod kaasa. Sõitsime ja keerasime viimaks sohu. Eilse ilmaga oli see tõesti natuke mitte väga läbimõeldud koht, aga lõppude lõpuks ei jäänud me kuskile kinni, kraavi ka ei sõitnud ja ära vist ei külmetanud. Läbisime hoopiski matkaraja, istusime vaatetornis ja pugisime muffineid ja ajasime juttu. Ma loodan, et sellest oli kasu, aga mul on siiski tunne, et ma räägin liiga palju. Liiga pikalt. Võiks lühemalt ja konkreetsemalt, jõuaks rohkem läbi arutada.

Ma suutsin end eile mõneks ajaks unustada. Aga lõpuks tuli äng tagasi. Mul on sellest väga paha olla. Pea valutab, süda on paha ja uni ei taha tulla. Ma loodan, et see läheb mööda, aga ma ei näe endiselt lõppu. Ma toimin peaaegu edukalt, aga ma pean end kogu aeg teadlikult sundima toimima...

Ma sain selgeks, et ma olen kõik need 3? kuud teinud asju valesti. Selle pärast, et ma ei tulnud selle pealegi, et ma võiksin tegutseda teisiti ja selle pärast, et ka mu nö juhendaja ei tulnud selle pealegi, et ta peaks mulle seletama elementaarseid asju. Aga lõppeks on hea, et ma teada sain, kuidas asjad käivad. Mõnikord on hea, kui ma olen laboris nende inimestega, kes teavad, kuidas elu tegelikult käib.

Aga üldjuhul on mul tekkinud viimastel aastatel julmem suhtlemishäire. Kui varem oli andestatav, kui ma päris adekvaatselt (oodatavalt tähendab...) ei käitunud, siis nüüd hakkab endal juba imelik, rääkimata siis nendest, kellega ma suhtlen. Justnimelt töösuhted ja muu taoline. Ma ajan oma asja ja tunnen end jube hästi, kui ma olen üksi ja ei pea suhtlema. Ja siis tuleb keegi, kes üritab arendada kas tööalast või seltskondlikku vestlust ja mina kas räägin täiesti teemast mööda või naeratan lollakalt, kuna ei oska muud tarka teha. Mulle meeldivad vestlused, mis on võrdsed, või kus mina juhin vestlust. Või kus vestlust juhib keegi, kellel pole ebamugav lasta end juhtida. Oehh, keeruline.

Nägin Leidat. Ta kurtis mulle, et tal on hirmus toidumürgitus ja et ta on päev otsa oksendanud ja muud sinna juurde kuuluvad asjad. Ja ma mõtlesin, et kui inimesel on nii paha olla, kuidas ta siis suudab veel toidupoes endale ja kassile toitu valida...

Raamatukogus pannakes jälle näitust üles ja istumiskohti on vähe. Üldse neid vaikseid intiimseid nurgakesi on väga vähe. See mõnus nurgatagune, kus ma terve eelmise ja üle-eelmise aasta elasin, on nüüdseks täis püsinäitust ja seal istumine on võimatu. Võibolla oli see taktikaline käik, et likvideerida administratsiooni territooriumilt kõik võõrkehad, kes võiksid ennast nende diivanitel liiga hästi tunda. Ei tea. Aga igal juhul seal enam istuda ei saa.

Peaksin tegema koolitööd, aga nüüdseks on mul nendest grupitöödest ja muudest asjandustest liiga paha. Ma enam ei taha, ma olen väsinud. Ma tahan puhata. Ma suudan üle aasta jälle raamatut lugeda. Visalt, aga vähemasti ei teki mul enam tunnet, et ma peaksin raamatut konspekteerima. Ma suudan lugeda. Aga päriselt puhata ma ei oska. Ma proovin, aga mul ei tule välja, ma olen unustanud. Ootan hoopis nädalavahetust, et saaks rahulikult üksinda laboris töötada. Ma arvan, et see ei ole väga tervislik.

Aitab vingumisest. Väike jalutuskäik, väike õun, pisut raamatut.

Üle suure lageda põranda sibas prussakas. Ime, et keegi teda ära ei tallanud. Ime, et ta üldse mööda sellist lagedat julges joosta. Ta jõudis õnnelikult diivaninurga juurde, kust ta leidis saiatüki. Mõnda aega püsis ta vaikselt ja mälus. Nüüd otsib ta juba päris pikalt endale kohta, kus pidama jääda. Ja ta mängib minuga peitust. Kui ma tema poole vaatan ja ta mind märkab, viskub ta taas kord kas diivani alla või seinaprakku. Ma üritan teda takistada minu diivani peale, minu selja taha seinale või minu saabastesse ja kotti ronimast. Aga tema üritab ikkagi siiapoole söösta. Mõtlesin ka sellele, kuidas ma nüüd edaspidi rahulikult raamatukogus magada saan, kui ma tean, et mu diivani all ja võibolla ka diivani sees siblivad prussakad. Aga põhimõtteliselt ma teda ei tapa, kuni ta ei ole üritanud mind või minu toitu hammustada. Sest ma mõtlen selle peale, et tegelikult on ta ju üks lahe sell. Midagi sarnast nagu "Lepatriinude jõulude" prussakas, kes istus diivani all ja raius kitarri mängida. Mina ei tapa virtuoose.

Aga ka muus osas on raamatukogu väga kahtlane viimasel ajal. Eile magasin kaks tundi, enne kui hakkasin raamatut lugema. Ja siis, kui ma võtsin raamatu kätte ja üritasin sisse elada Kreeta loodusesse ja täiel rinnal elamisse, kostis lugemissaali vaikusest surmakarje. Meeletu agoonia. Mõtlesin, kas peaks vaatama minema ja ehk ka kiirabi kutsuma ning elustamist harjutama, aga surmakarje muutus edasi mingiks kummaliseks köhaks ja kõval häälel mingite kummaliste sõnade lausumiseks. Siis jäi vait. Otsustasin, et kui inimene suudab vaikust nõudvas lugemissaalis niimoodi lõuata, ei hakka ta veel surema. Süvenesin uuesti Kreetasse. Ja siis kostus taas kord rõlget ägisemist, mis päädus köhatusega. Ja niimoodi mitu tundi järjest. Imestasin, et seda tüüpi lugemissaalist välja ei visatud. Sest no köha köhaks, kõigil juhtub, aga sinna juurde nii verbaalne kui mitteverbaalne lõugamine ning agoonilised häälitsused. Ei.

Tundub, et prussakas leidis endale koha seinapraos (või minu saapas), igal juhul näha teda enam ei ole.

Eile pidi olema arvestus, aga tänu alatisele infosulule selgus alles kohapeal, et õppejõud on haige. Veidi hiljem selgus ka, et arvestus tõenäoliselt ei toimu. Hommik algas seega nii ajuvabalt, et sellele pidi leidma sama ajuvaba jätku. Otsustasime paari kursakaga minna kinno. Aga kuna kino oli veel kinni, läksime hoopis uisutama. Mmhmm... Ja pärast veel loengusse, kuhu hommikul tegelikult minna ei plaaninudki. Muidugi oli see loeng päris halb idee, kuna see oli täpselt sama ajuvaba, nagu hommikupoolikki. Ja seetõttu olime me nagu mõttetud pubekad, kes segasid loengut oma itsitamiste, sosistamiste ja kohatute küsimuste ja märkustega. Aga lõppude-lõpuks, vahet ei ole...

M on viimasel ajal kuidagi "ära". Tundub, et nii lihtsalt ja sujuvalt see lähebki. Suureks saamine ja sõpradest lahkuminek. Minul on kool ja töö ja töö ja kool ja stress ja töö ja kool. Temal on kool ja stress ja töö ja kool ja mees ja töö ja stress ja kool.

Ja samamoodi Ti. Tema on nii või teisiti juba ammu "ära", aga nüüd veelgi rohkem. Ja temal on ka stress ja lõputöö ja majanduskriis ja mees ja stress ja lõputöö.

Aga mina tahan, et oleks suvi ja muss ja külm õlu. Ja õhtud pirnipuude all ja grillvorstid ja porgandid dipikastmes. Ja Tim ja M ja kitarrid. Ja kargelt hea meeleolu. Ja nii nagu kaks aastat tagasi. Aga ma tean, et nii, nagu kaks aastat tagasi, enam ei saa. Ja ma tean, et teisiti ka ei saa. Sest asjad on liiga-liiga teistmoodi. Ja enne ei saagi olla õnnelik, kui võtta omaks elu uue dimensiooni uued piirangud koos uute võimalustega.