Teleportatsioon

Õhus on tunda lõppu. Aasta lõppu. Maailma lõppu? Talve ei ole, seetõttu talve lõppu ei ole tunda. Aga kevade algust küll.

Kui eelmisel kevadel või pisut enne kevade algust hakkas maakera pöörlema teistpidi, siis nüüdseks on see kogunud hoogu juurde. Valetpidi keereldes, kiirust kogudes ja igatpidi raputudes on igal juhul üks tema elanikest hoo pealt maha lennanud. Maha? Üles? Taevasse? Kuidaspidi võtta. Fakt on see, et elu ei ole enam selline nagu enne maakera suunamuutust.

Tagasivaade eelnevasse aastasse... On juhtunud äärmiselt põnevaid sündmusi, mille kohta öeldakse tõenäoliselt tavaline elu. Argipäev. Aeg-ajalt tekib tunne, et ma elan Ladina-Ameerika seebiseriaalis. Ja ikkagi juhtuvad kõik sündmused just selle pärast, et neid on vaja. Katkematu ahel, mille üksikuid lülisid eraldi uurides ei mõista me alati, miks just nii. Aga vaadeldes kõike ahelana, sündmuste jadana, on kõik omavahel seotud ja kui jõuame lõppu, võime avastada, et see, mida pidasime halvaks, on hoopis hea. Ja võibolla ka vastupidi. Sest kui ma ei oleks täheldanud eelmisel kevadel, et maailma pöörlemine käib vales (uues?) suunas, siis ei oleks ma tõenäoliselt veetnud seda hmm... Omapärast suve? Viimast suve. Viimaseid hetki. Ning panustanud oma aega ja tõenäoliselt ressursse edasiseks rahuloluks. Kui nii võib öelda. Kui sellises situatsioonis saab üldse olla rahulolu. Või siiski... Rahuolu sellest, et ehkki lõpp ei tulnud mitte nii nagu me kõik oleksime soovinud, siis... hetked enne lõppu olid siiski sellised, mille üle võib tunda... rahulolu. Tavalised hetked. Tavaline elu. Igapäevane. Rahulik. Ja nii just ongi hea.

Füüsikalise maailma piiratus ja piirid hägunevad. Tegelikult ei ole mitte miski võimatu ja ma hakkan sellesse uskuma. Tõenäoliselt kaovadki kõik piirid alles siis, kui uskuda piiride olematusesse. Me ise seame endale piire. Kuid fantaasia peaks olema piiramatu. Ning fantaasiale ja unistustele ehitatakse üles reaalne maailm. /Kuidas kuningas kuu peale kippus./ Kui rääkisin tädi L-ga, siis ta mainis, et oma lapsepõlves vaatas ta kuud ning mõtles, kuivõrd kõrge peaks olema see torn, mis sinna ulatub ning kas üldse kunagi kuu peale saab. Läks mööda vaid paarkümmend aastat ja fantaasia sai reaalsuseks. Ning kui seitsmekümnendate aastate seriaalides oli kasutusel imetabane telefonisüsteem, mis võimaldas rääkida ja samaaegselt näha videot inimesest, kellega aeti juttu... Ja kui veel üheksakümnendate aastate alguses sai mõeldud, et jaa... ei tea, kas see kõik juhtub enne kui me väga vanaks saame, siis... Siis nüüd on see kõik olemas. Ja mitte miski ei ole võimatu, sest kui me ennast ei piira ja jätkame otsinguid oma unistuste täitmiseks, siis varem või hiljem need unistused ka täituvad. Ning teleportatsioon on tegelikult võimalik. Ma lihtsalt arvan, et maailm ei ole selleks veel valmis...

Jah. Ja see valu ja ahastus ja surma tunne, mida ma sel aastal kogesin, on suurim kõigist ning igatpidi väärtuslik. Unustamatu. See tunne, et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku informatsiooni, mida mitte kuidagi ning mitte kunagi enam kätte ei saa. Et kaotatud on niivõrd palju väärtuslikku igas muus mõttes ja see kõik on võimatult pöördumatu. Lõplik. Ja on teatud situatsioonid, millest tagasiteed ei ole. Ja on teatud sündmused, mille järel maailm on absoluutselt teistsugune. Ja ehkki aeg-ajalt me kaotame inimesi ja nendega koos ka tükikesi oma maailmast, tükikesi oma päevadest, oma harjumustest. Siis ehkki see on niivõrd ennustatav, on see ikkagi üllatuslik, kui see hetk lõpuks kätte jõuab.

Ja ikkagi jätkame elamist. Uuel aastal uue hooga. Naudingu ja virisemisega, nagu ikka.
Head vana aasta lõppu!

Koputa, minu uksele nüüd...

Ah sa püha P***
Ja kuna tegemist on siiski avaliku ruumiga, siis avalikult ma päriselt sõimlema ei hakka, kuigi tahaks. Ja hea on avastada, et siis kui tekib vajadus, on alati olemas blogi, kuhu halada. Halada endale. Avalikku isiklikkust. Teades, et lõppude lõpuks ei loe seda ikkagi mitte keegi teine kui ise. Mõnusad mõtisklused iseendaga. Ja hämmastaval kombel sugugi mitte keset ööd, nagu võiks arvata. Suisa hommikul, kell on pool üksteist. Viimased poolteist tundi on olnud põnevad. No tegelikkuses kolm viimast päeva ja kui kõige ausam olla, siis viimased kuud...

M ütles, et maakera pöörleb teistpidi. Milles ma sugugi ei kahtle. Aga ma ei ole jõudnud veel ette võtta katset, mismoodi tekib keeris, kui ma kraanikausist vee alla lasen. Kummale poole siis... Aga võibolla see pole isegi oluline, sest tõendeid maakera pöörlemissuuna muutusele tuleb uksest ja aknast.

Tegelikult algas see vist juba mitu kuud tagasi. Et maakera aeglustus. Mõned päevad tagasi muutis suunda ja nüüd kogub hoogu juurde. Mõneti ei ole ju sellel sugugi vahet, kummalt poolt päike tõuseb. Lihtsalt inimesed, kes armastavad teineteise embuses päikeseloojangut vaadata, peavad endale otsima mõne muu koha. Ja jõed muutuvad aina laugemateks, kuni ühel hetkel kaovad looked ära ja hakkavad kujunema looked teisele poole kallast. Mis iseenesest on ju ka huvitav. Kui jõed on sirged... Päris sirged. Mõtleks kui hea on teha jõeäärseid kõnniteid ja tänavaid ja sõiduteid ja ehitada maju. Kas maa magnetväli muutub ka? Mmm... vist jah... Ah, ma ei mäleta eriti koolifüüsikast seda induktorite teemat. Kui see üldse oli induktorite teema. Sest olgem ausad, ma ei mäleta koolifüüsikast mitte midagi. Ainult seda, et P oli suur ja tore ja tema raamatuid täis kohver ka ja see, kuidas ta kõiki nii armsasti mõnitas, et see tegi südame alt soojaks ja pani naeratama. Nojah, nii armastusväärset inimest annab leida...

Inimese kaitsemehhanismid on nähtamatud. Hoiatusmehhanismid. Aga kui neid kuulda ei võta, siis juhtub asju, mis juhtuvad siis kui oma kaitsemehhanisme eirata. Samas kui oma kaitsemehhanisme kuulda võtta, juhtuvad teised asjad. Ja ma ei ole kindel, et need oleksid paremad... Valik on üsna kesine hetkel. Aga mõnikord on hea avastada, et tekkinud ärevusel on ka põhjus. Reaalne põhjus, ma mõtlen. Lihast ja luust. Päris. Ilvesesilmade ja karedate kätega. Ärasuitsetatud häälega. Kes ainuüksi oma kohalolekuga on võimeline tekitama minus kõhulahtisust. Ja mitte ainult. Külmalaine. Alati. Meeletu külmatunde. Isegi siis, kui ma olen teki all ja soojas ja ma kuulen tema häält, siis see tekitab alati meeletud külma. Ilvesesilmad... Kes on võimeline tulema unedesse. Ja kelle unedes mina käin. Kohtumised unedes... Aga kohtumised unedes on paremad kui reaalsuses. Liha ja luu, mis tekitab osalt põnevust, uudishimu ja teisalt meeletut-meeletut vastumeelsust.

Niisiis kui ma täna hommikul pärast mitte kuigi viljakat und uuesti magama jäin, pidin ma ärkama hella koputuse peale minu uksel. Hell koputus muutus natuke närvilisemaks. Koputus-koputus-koputus-koputus. Siis katsuti linki. Ja no ausõna, mul ei ole tarvis ei uksesilma ega küsimust "kes on?". Sest ma tean. Ilvesesilmad ja karedad käed. Liiati ei käi mul siin just eriti palju külalisi... See tähendab, üldse mitte.

No ja siis ma üritasin ennast veenda selles, et ma kujutan endale ette. Ja nagu A.Valton ütles, siis ignoreeri seda mida pole olemas. Alguses ma tegelikult ei saanudki aru, mis kopsimine see käib. Ja üldse, see koputus oli nii hell alguses, et tekitas tunde, et ma peaksin avama. Aga kuna ma olin padjasoenguga ja hambad pesemata ja rinnahoidjata ja püksata ja... Siis no ma arvasin, et on vist parem, kui ma teesklen magamist. Ja tegelikkuses oli mul hirmus pissihäda, aga kui ollakse nähtamatu ja kuulmatu, siis see tähendab seda, et pissil ka ei käida. Varsti koputamine lõppes, aga mina jäin endiselt paranoiliselt voodisse lebama. Ja kannatasin veel tunnikese hirmsat häda. Edasi kõndisin ma nagu skisofreenik mööda tuba ringi hiiresammul, kuna minu reaalsuses on mul jälitaja.

Avasin vaikselt arvuti, lülitasin kõik telefonid hääletuks. Kirjutasin M-le. M pani mu naerma. Ja siis pani ta mu veelkord naerma. Ja siis veel. Siis ma panin endale paberi huulte vahele ja kleepusin sinna külge ja lolli peaga rebisin ülahuulelt naha maha. Ükskord nägin, kuidas see juhtus kiselliga... Kissell rebis ülahuulelt naha maha... nahk jäi tassiservale nagu üks ülahuul.

Kõige rohkem ma kardan seda, et mul hakkab kõigest üks kõik. See oleks muidugi halvim stsenaarium. Samas kui ma ei taibanud oma kaitsemehhanisme usaldada, siis pean ma ju mingi varuplaani välja mõtlema, kuidas oma kaitset mobiliseerida. Ükskõiksus on läbiproovitud ja toimiv vahend. Aga see tähendab seda, et KÕIK on ükskõik. Vastasel juhul see ei toimi. Aga ma kardan, et ma olen juba liiga vana selleks, et KÕIK saaks olla ükskõik. Ja kui see vahend automaatselt võtab üle kogu kaitsesüsteemi, siis on vist päris halvasti. Mina jään ellu. Aga kas MINA jään ellu?

Jaa... Mul on tunne, et väga lähimas lähitulevikus tuleb veel postitusi. Sest alustuseks sobib ka see.

Vaikus

Üsna huvitav on mõningatel hetkedel kolada ringi ja avastada, et viimati sai siin kirjatööd tehtud mõni päev rohkem kui aasta tagasi. Ja üllatuslikult avastada ka, et enda jaoks kirja pandud halamistele on tulnud kommentaarid. Huvitav... Aga need on nii hapuks läinud, et vaevalt neile vastamine mingit tulu toob. Kui see muidugi üldse peaks tulu tooma.

Kõik kiidavad, et jõuluvana olla toonud eruostardikaid. No hästi. Minule tõi jõuluvana nohu, aga see hakkab ka üle minema. Aga parim, mille üks jõuluingel mulle postkasti poetas oli muidugi "Vaikus". Jah... Aeg-ajalt tuleb tunne, et peaks oma Tähekesele kirjutama-joonistama-helistama, aga tõepoolest, järg on juba ära kadunud, kus riigis ta parasjagu viibib, millist postiaadressi või telefoninumbrit kasutab. Ja siis kulgevad mõtted vaid telepaatiliselt, kasutamata vahendajana Eesti Posti teenuseid või telefoni. Seda enam on hea meel kuulda S häält ja S kitarri mõnusat heli oma arvutis, oma kõrvaklappidest. Ootamatult. Ja see on hea.

Kuivõrd oli hea olla lõketamas suvel. Jaanipäeval. Saada öömaja ja ilus õhtu inimestelt, kes tegelikult ka hoolivad. Ja köögipõrand kogu oma kõvaduses oli siiski parim, mis tol hetkel võis olla.

Sel aastal on omamoodi jõulud. Kõige eripärasem kogu minu senise elu jooksul. See, et jõulumeeleolu ei ole, on tavapärane juba viimased 6-7 aastat. See, et ei ole ka teesklust jõulumeeleolust on nüüd esmakordselt. Ja kuigi ma olen seda oodanud ja tahtnud kõik need viimased aastad, siis ikkagi on naljakas. Harjumatu.

Tagasivaade eelnevasse aastasse? Mis seal ikka :D Ei midagi uut ega huvitavat. Endiselt mõtlen, kas see, mis ma teen on õige, aga nüüd pooleli jätta oleks ka naljakas, kui reaalselt on koolis käia pisut üle aastal. Põnev ikkagi... Isiklik elu on ka. Mõnikord. Iga mõne aja tagant. Siis kui aega ja hetke ja raha jagub. Sest füüsikalise maailma piiratus on endiselt siin, tahad või ei taha. Ehkki piire saab nihutada ja teinekord tuleb see juba päris kenasti välja. Aga tahab veel harjutamist. Kodu sel kujul nagu tahaks ei ole, aga eks see muutub ka juba harjumuspäraseks. Vähem virisemist, ehkki hirmsasti tahaks viriseda selle kallal ka.

Ja mis seal siis ikka. Rõõmsa rutuga uue aasta poole. Nagu ikka.

Jah. Kirjutamise sagedust reguleerib meeleolu. Ehk kui meel on keskmisest lootusetum, on ka kribamine kergem tulema. Või õigemini, kui meel on keskmisest lootusetum ja tundub, et maaimas ei leidu kedagi konkreetset, kellele suunata jutuajamine, siis tuleb paisata sõnu üle terve interneti avalikkusele.

Füüsikalise maailma piiratus on endiselt see, mis tekitab nukrust. Sest füüsikalisest maailmast oleneb suurem jagu elust. Piire saab laiendada, kuid kõigel on oma hind. Millised on prioriteedid, seda näeme tõenäoliselt poole aasta pärast. Nokk kinni - saba lahti.

Blokeerimine on see, mis tapab. Ma tean ja ma teen seda jälle. Et langeda tagasi sinna, kust sai end välja tõmmatud? Võibolla. Miks ka mitte. Kui elul ei ole enam tähtsust. Kui ainsaks prioriteediks saab kool. Ning see, mis toimub enne ja pärast loenguid peab olema see, mis tapab keha ja vaimu. Mitmekesine toitumine häirib kaaskodanikke. Kooseksisteerimise tarvis oleks vaja üle minna vesisele toidule. Ja ikkagi sõltub sellest, mis jääb peale.

Uskmatus on see, mis tapab. Aga raske on midagi kindlalt teada ja tunda, kui ümbrus veenab pidevalt milleski muus. Negatiivse tagasiside printsiip? Võimalik.

Olla tuim oli huvitav. Raske jah, aga turvaline.

Suureks kasvamine. Ikka veel. Võiks nagu juba läbi olla see protsess. Nagu enamikel selles vanuses. Aga see kestab. Ikka veel.

Ära lõigatud keskkonnast, mis oli kodu. Praegu ei ole kodu. Praegu on kaootiline kooskäimise koht, kuhu kogunetakse, kuid kogunemise põhjus jääb sageli ebaselgeks või minnakse laiali enne kui jõutakse päriselt kokku saada. Helgeid hetki pillab päev, kuid vähe on seda, mille võiks põuetasku pista ning külma ilmaga välja võtta. Endiselt kasutan veel pilte aknalauasessioonidest. Sest see oli kodu.

Ja blokkimine on ikkagi see, mis tapab. Ja ma ei taha blokkida. Aga paraku elukeskkond nõuab seda. Teisiti ei oska. Ja hetkel tundub, et vist ei saagi oskama.

Mul on hea meel. Hea meel selle üle, et M saab mu üle jälle naerda. Hea meel rahvusvahelise intriigi üle. Hea meel suve üle.

Veetsin viimased 3 päeva väga meeldivas seltskonnas. Vahest ehk liigagi meeldivas, kui nii võib öelda. Ja muidugi kurvastasin ka mina, kui nad kõik ära läksid. Aga... vähemasti on, mida meenutada. Tõepoolest, ma ei ole ammu kohanud nii toredaid inimesi. Selliseid, kellega jutt koheselt sujub, kellel on haige ja ajuvaba huumorimeel ja kes vaatamata sellele on nii suured ja targad ja täiskasvanud. Õndsus igal juhul.

Järjekordselt on mul mõningaid asju, millest tahaks rääkida, aga millest ma tõenäoliselt siiski ei räägi... Elu on selle jaoks liiga ajuvaba.

Aga mul oli tore järjekordselt keset tärpsulõhnast vaikust, mida sai lõhestatud akordioni ja saksofoniga. Ja mul oli tore jõe ääres, ehkki väljas oli võibolla natuke liiga külm. Eesti valged ööd. Nii valged, et nende jooksul võib juhtuda ükskõik mida. Kahju, et ma ikka veel haige olen.

Kui mõtted ja elu keevad üle pea, lähevad kõik sõnad meelest ära. Ja selle pärast ma rohkem ei räägigi. Aga ma mäletan...

Nuumatud

Oh seda õndsust, mis tekib siis, kui võtta liha. Tjah, eilsest saadik on toimunud üks õudsem toiduorgia. Harjumatu pärast kõiki neid pikki koolipäevi, mida sisustas ainult 200 g pastasalatit. Kevadvaheaeg kulub juba peki kasvatamiseks marjaks ära. Püksid hakkasidki liialt alla vajuma.

Võtsime kätte ja sõitsime M-ga ära J-J. Ehkki tegemist oli üsna tavapärase tegevusega, siis minu jaoks ikkagi seikluslik. Ma vihkan reisimist. Aga sihtpunkt on liialt mõnus, et mitte loobuda enda liigutamisest. Ma ei oskagi selle kohta rohkem midagi öelda. Aga olek oli küll selline, nagu Taevariik olekski saabunud.

Poolteist päeva, mille jooksul ei pidanud oma ajusid mitte millegi jaoks pingutama. Uni, mis oli hämmastavalt hea.

Jah, uni. Ma ei ole ammu näinud nii viljakaid unesid. Ma tahaksin öelda, et ma unelesin terve öö, samas ma tean, et iga unenägu kestab maksimaalselt 3 sekundit. Aga... Ma ütlen ikkagi, et terve öö nägin ma unesid. Need olid tõepoolest hämmastavad. Jõhkrad, heldimusttekitavad, tuttavlikud, üllatavad. Ja pinnale tõustes teadsin ma, et ma ei taha veel ärgata, ma tahaksin ikka veel näha neid unesid. Ebamugavusttekitavaid, aga ometi nii mõnusaid. Nagu elu. Nagu päris. Ärgata üle pika aja tundega, et mulle meeldib elada. Ärgata tundega, et mul ei ole ka midagi selle vastu, kui ma nüüd enam magama ei jäägi. Ärgata mitte äratuskella peale, vaid selle peale, et ME hakib köögis kurki. Õndsus.

Ja lõpuks on õhus 100% kevadet. Tolm ja kevadtuuled. Lootustandev. Ja vaadates jõge meenub mulle eelmine kevad ja suured ämblikud laeva seintel ja nurkades. Ja ma tahan, et Tim oleks juba tagasi. Tagasi ja ainult meie päralt. Aga ma tean, et nii enam ei saa. Kas üldse veel?

Mu meel on hea, ehkki nukker ja raskus vajub jälle peale. Linnaõhk teeb vabaks, kui ma kaks kuud istun metsas ja unistan oma tuttavast tänavamürast ja öistest pimedatest tühjadest teedest. Aga see rõhub, kui ta kannab endaga kaasas kohustuste ja kooli lõhna. Ja mind teeb ärevaks, kuidas kahe päeva pärast on jälle kool ja vabadust polekski nagu olnud.

Ja ikkagi oli ME juures hea. Ta on nii teistsugune, nii eriline, nii hea...

Plaanisin reedel minna sõjarditega ballile. Aga kuna ma vist tegelikult nii väga seda ei ihanud, siis ma sinna ei sattunud. Nimelt läks tööl oluliselt kauem, kui ma olin arvestanud. Ja mul ei jäänud enam aega, et end ilusaks teha. Läksin siis hoopis raamatukokku.

Raamatukogus kohtusin Renega, kes lõi rõõmsalt oma aega surnuks. Ajasime juttu maast ja ilmast. Ta on läbinud tohutu metamorfoosi. Mul on aeg-ajalt hea meel teda kohata ja tõdeda, et ta ei ole see, kes ta oli vahetult pärast keskkooli lõppu. Ta on nii omapäraselt muretu, et sellest olekust kajab läbi tohutu pingutus lasta lõdvalt. Aga tal tuleb välja. Päris edukalt. Ja mul on hea meel.

Lahkusin niisiis reede õhtul raamatukogust heas tujus, kuna mitmetunnine jutuajamine oli üsna ergutavalt mõjunud. Mõtlesin, et suudan endas kanda seda meeleolu ehk mõned päevad. Aga...

Aga kahjuks juhtus asju, mis nullisid ära kogu minu toreda plaani olla rõõmus. Nimelt olin ma järjekordse Sheep effecti tunnistajaks. Ja see oli kõige hullem Sheep effect, mida mina näinud olen. See oli nii halb, et lõpuks ei osanud ise ka midagi teha. Hea tahte tapab füüsikalise maailma piiratus. On asju, millega üksi hakkama ei saa. Ja kui kellelgi pole plaaniski aidata, siis... Nojah...

Igal juhul kummitas mind tükk aega reedest pärit rõlge tunne. Oleks tahtnud sellest rääkida. Aga nagu ei olnud kellegagi seda arutada. Rääkisin kibekähku M-le, aga ma ju tean, et praegu pole minu kord rääkida. Praegu on tema korda rääkida.

Eilne päev oli vaatamata kohati pähe hüppavale Sheep effecti mälestusele ometi päris vahva. Tegime proovi, käisin tööl, nautisin päikest. Käisin M-ga väljas istumas ja osakonnas pilli raiumas. Üsna meeldiv.

Mul on päris mitu asja tarvis ära teha ja kaelast ära saada. Aga kevad tuleb ja see energia, mille ma suvel metsast kaasa võtsin ja millega ma kooliaastat alustasin, on otsa saamas. Ma ei ole päris kindel, kas ma juunikuuni sellega välja vean. Mootor turtsub juba praegu, üsna tükk aega, kui aus olla. Ma tean, et kui me saaksime oma heaoluprojekti kuidagimoodi ära vormistatud ja selle tarbeks peo korraldatud, annaks see nii palju juurde. Midagi liigub, kuid kuhu me jõuame, pole veel teada.

On hetki, mida tahaks korrata või mida tahaks tagasi. Leevenduseks tuleb kopsud õhku täis tõmmata ja kevadöösse saata pikk hundiulg.